Kõigepealt, mu isa on alkohoolik, seega oli olukord lapsepõlves kodus väga raske, emal polnud kerge, ta üritas oma lastele anda kõike, seda ma tean. Puudus otseselt polnud meil millestki, me polnud näljas ega paljad, aga… emotsionaalselt poolelt polnud emal tihti minu jaoks aega. Kui ta õhtul töölt tuli, ei soovinud ka kunagi rääkida, ei küsinud, kuidas mul koolis läks, tihti läks hoopis magama. Ma tundsin enamus aega oma lapsepõlvest ennast üksikuna. Ma harjusin üksindusega ära ja põgenesin sinna pidevalt — oma unistuste maailma, võisin olla tunde oma toas üksi ja rääkida nn kujutletavate inimestega (kõlab imelikult, ma tean). Unistasin, et oleksin mujal.

Mäletan juba lasteaiast üht seika, mis mulle rahu ei anna seoses emaga. Oli üks pidu ja ema rääkis ja naeratas ühele võõrale tüdrukule, üritas talle n-ö muljet avaldada, samas kui mind eemale tõrjus ja pahandas, et olin peole pannud valed riided...

Tegelikult olen terve lapsepõlv tundnud, et ta minu tegevusi ja hobisid ei väärtustanud, ei huvitanud teda miski, mis ma tegin.. näidendid, luuletused jne, teised kiitsid mind, kuid tema..ma ei mäleta. Koolis kiusati mind terve põhikooli aeg ja alles nüüd olen hakanud seda seostama oma emaga. Arvasin koguaeg, et ju mul endal midagi viga oli, aga nüüd arvan, et ema oli juba väiksena süstinud minusse ebakindlust. Mind muserdab siiani kui ta ütleb ja kiidab mõnda teist naist — näe, tema suudab, tema saab seda ja toda, miks sa ei võiks tema moodi olla? Mismõttes? Ma olen sada korda parem ja rohkem saavutanud kui too teine naine, aga mu ema ei suuda seda näha! Sest tema arvates, pole ma piisavalt südikas ja minus pole seda upsakust!

Mind on kasvatatud liiga korralikuks ja heaks… ja olen tänu sellele elus nii palju peksa saanud. Mitte keegi ei hinda seda. Ka mu oma ema mitte. Aitäh, kui viitsisite läbi lugeda.