Pihtimus: ma ei taha oma ema vihata, aga see, kuidas ta käitus mu isaga, ei jäta mulle muud võimalust
Ma tean enda isa, kuida ei mäleta seda, kui ta meiega elas. Otseselt ei ütlenud ema midagi halba isa kohta, aga alandavad märkused ja kommentaarid tulid ikka. Head tööd tegi emapoolne vanaema, kellel oli kõige suurem rõõm, et isast lahti sai. Kasvasingi nii üles, et arvasin, et isa on joodik ja seelikukütt. Mõned loetud korrad isegi kohtusime, aga mälestusi eriti pole.
Kunagi lisasin ta Facebookis sõbraks ja hakkasime suhtlema. Võibolla olid mul eeldused nii madalad, aga mida rohkem me suhtlesime, seda rohkem avastasin, kui sarnased me oleme ja kui sarnaselt me mõtleme. Vanemaks saades suhtlesin palju ka sõprade vanematega ja nägin, kuidas nemad suhtlesid omavahel ja lastega ning alati oli mul kurb koju minna, sest minu ema oli hoopis teistsugune. Tädid käituvad sarnased emale, vanaema on veel kõige hullem. Õige pea sain aru, et probleem ei olnud absoluutselt isas, vaid emas ja emapoolses suguvõsas.
Tänasel päeval on emaga ja emapoolse suguvõsaga lävimine viidud miinimumi, sest ema jaoks ei ole mitte keegi kunagi hea. Pikalt arvasin, et olen halb laps, sest ema polnud kunagi rahul, alati ütles, et saaks paremini jne. Täpselt nagu vanaema ja tädid. Ma ei tea, mis värk on, kuid olen kindel, et emal ja emapoolsel suguvõsas on nartsissistlik isiksushäire levinud.
Ma ei taha oma ema vihata, aga kõik see, mida ta teinud on, ei anna muud võimalust. Nüüd, kui ma ise enda otsuseid teen ja ei küsi emalt luba ega võta arvesse ema omakasust ajendatud nõuandeid, on ema käitumine muutunud väga vastikuks -- kui ta aru sai, et ma ei tee enam asju nii nagu tema tahab, keeras ta manipuleerimisel võlli tugevalt üle ja ma enam temaga peaaegu ei suhtle. Kord kuus helistades kuulen ma vaid, kuidas ma kõike valesti olen teinud ja kuidas tema küll teistmoodi teeks. Ajas tagasi vaadates pole mu ema suurt millegiga hakkama saanud, rääkinud alati, kuidas tema teab paremini ja kuidas tema oleks teinud paremini, aga endal tal pole midagi ette näidata.
Vanaema on juba väga vana, aga kange ikka, elab nüüd emaga koos, kahekesi. Üks tädi sõimas mu sünnipäeval läbi, et ma ema ei aita ja mis laps ma küll selline olen. Ei aitagi ja ei suhtlegi, kui suudaks enda südame käsu korras välja lülitada, siis ei suhtleks emaga ja emapoolse suguvõsaga üldse. Teadlikult kolisin kaugemale ära ja nüüd suhtlus harv.
Joodikust ja seelikukütist isa pole ema kohta kunagi halvasti öelnud, ütles vaid, et inimesed on erinevad, sellega tuleb leppida.
Ma arvan, et siin on naistel suur mõtlemiskoht. Nüüd tean, et kui midagi peaks juhtuma minu ja mehe vahel, siis lapsed annavad asjale kunagi ise hinnangu ja seda teevad nad siis, kui mina olen juba vana ja väeti ja vajaksin nende abi.
