Toon näite — praegu on september ja septembris on neljal ta sugulasel sünnipäev. Kahe lapse pidu peetakse koos, aga kaks täiskasvanut peavad eraldi. See teeb neli kohaleminekut, lillekimpu ja kingitust, mis, kuna tegu ikkagi lähedastega, teeb kokku üpris kopsaka summa. Ei pista ju õepojale ainult viit eurot ümbrikusse, onu (mu elukaaslane siis) tahab ikka uhke kingi teha. Ja kui isal on juubel, siis tuleb teha uhke ja kallis kink — lapsed tegid selle mitmepeale, aga ikka läks iga lapse rahakotist 50 eurot…

Võiksin ju öelda, et pole minu asi, las ostab ise oma sugulastele kingitusi. Aga ma ei saa ju päris tühjade kätega ka minna — kui ka mees võtab kingi enda kanda, siis ma peaksin ju siiski lilled ja kommikarbi viima, pudeli šampust ehk viisakusest. Teiseks, me teenime mõlemad mehega üsna väikest palka ja kui mehel kulub kuus üle 100 euro kingitustele, siis lööb see paraja põntsu ka meie ühisesse eelarvesse. Kuu lõpuks on tal raha otsas ja kõik toit tuleb minu taskust.

See kõlab nagu mõttetu hala ja ving ja tõenäoliselt ongi seda. Aga kuna minul on ainult ema ja vend, kellest ühe sünnipäev südasuvel ja teise oma keset talve, siis see möödub kuidagi leebemalt. Mu elukaaslasel on kaks venda, õde, mõlemad vanemad, kolm vanavanemat ja KAHEKSA õe- ja vennalast! Lisaks sellele ka õe ja vendade elukaaslased-abikaasad… Ja alati tehakse uhke pidu, alati kutsutakse külla ja neil on kombeks ka suuri kingitusi teha. Lihtsalt häbi oleks tühjade kätega minna. Suvel oli ka üks suur pulm ja detsembris tuleb järgmine!

Nõme on mõelda sünnipäevadest nii negatiivselt, peaksid need ju olema toredad sündmused. Aga kui iga kuu on kellegi sünnipäev, siis see lihtsalt söövitab rahakotti augu sisse. Pole normaalne, et mu mees pidi septembris hambaarsti ära jätma, et saaks isa sünnipäevakingist osa võtta. Või et meil on kuu lõpp kitsas, sest oleme kahel korral pidanud Eesti teise otsa peole sõitma.

Kas mu suhtumine on täiesti mööda või on see siiski õigustatud? On see okei, et kogu meie vaba raha kulub kingitustele, lilledele, kommidele, pakkepaberitele, bensiinile ja mitte sellele, et me saaks kahekesi vahel kasvõi väljas käia? Kahe kuu pärast on jõulud ja ma mõtlen sellele ausõna õudusega. ÕUDUSEGA!