Nüüd on aga mees hakanud lapsi võrdlema. No iseenesest ju pole eriti võimalik võrrelda erinevas vanuses laste tegemisi ja arusaamisi, aga seda ta siiski teeb. Näiteks oli õpetanud vanemale pojale autoga sõitmist ja poiss saanud hästi hakkama. Pani siis ka meie 4aastase rooli ja no laps ju ei oska veel ja mees terve õhtu solvunud, et kuidas saab nii saamatu olla…

Kuigi minul on terve nädal koos perega täis tegemisi ja toimetusi, siis tunnen isegi rõõmu, et saan nädalavahetused ja need ajad kui mees oma vanemate juures esimeste lastega, veeta rahus ja vaikuses, tegeleda lastega jne.

Kuid nüüd kui vanem laps on 4aastane ja teab, et issi on vanaema-vanaisa juures koos oma lastega, hakkas ta huvi tundma, et miks ta seal on ja miks ta kodus ei ole ja miks nemad ei saa issiga koos midagi põnevat teha.
Kui siis isa on vahel kodus ja tahab lastega tegeleda, hoiavadki lapsed temast eemale ja on rohkem minu sabas. Olen märganud, et just see 4aastane nagu läheb ärevusse kui isa näiteks temaga tahtis autosõitu harjutada. Ta on muidu asjalik ja kui ma järgmine kord, kui meest kodus polnud ise poisi autorooli võtsin, siis ta oskas päris hästi juba roolida.

Ühesõnaga, isaga koos läheb laps nagu närvi ja ka noorem ei kipu isale rõõmuga vastu jooksma, nagu seda olevat kogu aeg teinud mehe vanemad lapsed, kui selles vanuses olid. See võimalus, et mehe lapsed näiteks meile tuleksid on täiesti välistatud, sest seda ei luba nende laste ema…