Pihtimus: miks unustatakse alati vähihaige inimese kaaslane ära?!

 (85)
naine
foto: scanpix

"Minu abikaasal on vähk. Ta on nädalaid juba haiglas ja jääb sinna veel kauaks. Saab keemiat ja pannakse varsti isolaatorisse. Mina olen koos kahe lapsega (kolmesed kaksikud) kodune ja hetkel tööl ei käi. See oli alati mehe soov, et oleksin kodune. Mees tööd ei tee hetkel ja raha ei teeni, seega säästud on varsti otsas. Nüüd siis olen ma lastega ainult.

Ma käin iga päev lastega haiglas, viin mehele vajalike asju jne. Teen kodus kõik üksi. Ma hetkel ei nurisegi selle üle, loodan lihtsalt, et mees paraneb, kuigi selleks on väike tõenäosus.

Mehe suguvõsa ei ole kordagi minult küsinud, kuidas mul läheb ja kuidas ma hakkama saan. Kaks korda on helistatud ja küsitud mehe kohta. Siis kui mees pole telefoni võtnud, siis on mulle helistatud. Mehe ema, isa, õde jne käisid Tallinnas mehel haiglas külas. Oma lapselapsi vaatama ei tuldud, vähemalt mitte kaksikuid. Eelmisest abielust last käidi auto peale võtmas ja ta võeti ka haiglasse kaasa, kuid meile ei tuldud küllagi. Kõik küsivaid vaid mehe kohta. Absoluutselt kõik!

Miks unustadakse alati vähihaige kaaslane ära? Ma olen 100% üksi lastega. Poodi lähen nendega ja ka muud toimetused teen nendega koos. Ma olen nagu erak. Abielludes kadusid kõik sõbrannad ja meestuttavad. Sugulased ei ela Eestis ja neid on ka vähe alles. Seega suhtlen ma ainult lastega hetkel. Nad said nüüd lasteaeda koha ja sinna ma nad ka panen. Siis loodan tööle minna ja kui mehe vanemad peaks veel mulle helistama ja küsima kuidas mehel on ja kas arstiga rääkisin, siis ei kavatse ma neile enam midagi rääkida. Nad helistavad vaid siis, kui midagi teada tahavad. Niisama ei paku mulle keegi tuge. Ma olen tühi koht koos lastega. Kas olen ülekohtune ja mõtlen ja reageerin üle?"

Allikas: Naisteka foorum, november 2012