Mäletan täpselt seda päeva, kui vanemad mulle teatasid, et kavatsevad lahutada. Olin 14aastane, just tantsutrennist tulnud ja kerisin end televiisori ette. Nad ütlesid, et neil on vaja mulle midagi öelda — esmareaktsioon oli loomulikult “appi, mida ma nüüd valesti olen teinud?” Nad rääkisid rahulikult, et pole juba mõnda aega teineteist õnnelikuks teinud. Ütlesid, et tülitsevad palju — eks seda teadsin isegi, elasime ju kõik samas korteris. Juba poole vestluse pealt aimasin, kuhu see lõpuks välja jõuab.

Mulle eneselegi üllatuseks ei olnud ma sellest šokeeritud. Olin vabameelne teismeline, kes näinud piisavalt filme ja ka reaalsust, teadmaks, et lahutus on paraku üpris igapäevane asi. Kahe mu parima sõbranna vanemad olid lahutatud ja isegi meie naabrinaine oli üksikema — käisin vahel ta lapsi hoidmas. Vanemad kinnitasid mulle, et jäävad mõlemad minuga alles ja minu elus ei muutu sellest suurt midagi. Jah-jah, mõistsin. Esimesel õhtul lõppes vestlus sellega…

Umbes nädala pärast algas aga kõige hullem periood mu elus ja seda kohe varahommikul. Ema tegi kohvi ja ma vihtusin isa abiga ruttu veel viimaseid vene keele ülesandeid valmis. Mäletan, et esimene tund oli vene keel ja mul olid need ikka veel tegemata — kartsin seda õpetajat nagu tuld. Vanemad viisid teema uuesti lahutusele ja siis küsis ema: “Kelle juures sa tahaksid edasi elada?” Teadsin, et lahutuse järel kolivad vanemad lahku, aga polnud kordagi veel mõelnud sellele, et mina ei ela siis ju enam mõlema vanemaga koos… Isa ütles, et tal on plaanis üürida töökaaslase kaudu korter Viimsis. Elasime siis Õismäel ja teadagi on Õismäelt Viimsisse päris pikk maa… Koolis käisin kesklinnas, mitte kodu lähedal, nii et ma ei saanud kooli järgi ka mingeid otsuseid teha. “Ära liiga palju üle muretse, mõtle rahulikult,” ütles isa.

Nii ma siis mõtlesin. Mõtlesin minema oma söögiisu, mõtlesin õhtul märga patja ja mõtlesin tunnistusele kaks kolme. See haige periood kestis kaks kuud — nii kaua läks, et isa korter oleks sisse kolimiseks valmis. Kummaline oli see, et vanemad jagasid veel voodit. Lootsin sisimas, et nad mõtlevad ümber, kuid iga minut ja iga sekund näitas tegelikult, et need kaks ei ole koos enam need, kes nad olid varem. Mu pinginaabri ema oli kasuisaga kordades õnnelikum kui oma tütre isaga, nii et oskasin ka aimata, et mu küllaltki noori vanemaid võis pärast lahutust veel palju ees oodata. Mina aga närveerisin iga päev, ma ei suutnud otsustada, kelle juures ma peaksin edasi elama. Sain hästi läbi nii ema kui isaga… Mida ma üldse pidin otsustada? Kumba vanemat ma rohkem armastan?

Ema-isa nägid mu stressi ja lõpuks ladusin ka pooleldi nuttes välja kui vastik mul on midagi sellist ise otsustada. Palusin, et nad otsustaksid ise — nemad aga ei saavat kokkuleppele. Mõlemad töötavad hommikust õhtuni, kumbki pole koolile mugavamas läheduses, mõlemal on piisavalt ressursse mind kasvatada. Ma anusin neid, et nad ise otsustaksid. Nad ei teinud seda. “Me ei taha endale seda koormat võtta, see on sinu valik ja sinu otsus.” Aga MINU koorem!?  Ma rääkisin mõlemaga eraldi, võtsin end kokku ja kaalusin… Otsustasin jääda emaga. Tõin põhjuseks, et siis ma ei pea hakkama oma asju ümber kolima. Kõik, kogu põhjendus.

Ma nägin, et mu otsus läks isale hinge, aga ta võttis kõike väga mõistvalt. Käisin tihti tema juures, olin enamus nädalavahetusi Viimsis ja kasvasingi teismelisest täiskasvanuks kahe kodu vahel pendeldes. Õigupoolest veetsin mõlema vanemaga võrdselt aega, ema juures oli lihtsalt pisut rohkem riideid. Aga terve selle aja tahtsin ma rohkem isaga olla — tundsin, et olen teda mingil määral reetnud ja püüdsin seda heaks teha. Kui ta nelja aasta pärast uue elukaaslase leidis, sai ka minu süda rohkem rahu, sest isa polnud enam üksinda. Mu ema aga on siiani üksinda — nüüd olen ka mina juba välja kolinud ja pere loonud, kuid tema elab üksi. Mul on sellest kahju, kuid ma ei saa sinna midagi parata.

Iga kord kui ma kuulen, et lastega abielupaar lahutab, palvetan ma mõttes, et nad toimiksid oma lastega mõistlikumalt kui toimisid minu omad. Laps pole milleski süüdi — vanemate lahutus on piisavalt stressirohke, miks seda veel hullemaks ajada? Kui lahutage, lahutage mõistlikult — tehke otsused lapse eest. Õrnas eas teismeline võib olla kuri, ärritunud — aga ta on teile tänulik, et ei pidanud valima oma ema ja isa vahel.