Minul mure järgmine. Olen veidi üle 30 naine, muidu õnnelikus abielus. Eelmisel aastal otsustas abikaasa minna tagasi ülikooli, et kunagi pooleli jäänud õpingud lõpuni viia. Sel hetkel toetasin teda, sest ei uskunud, et sellest selline probleem tekib. Nüüdseks olen juba ligi poolteist aastat peres ainuke tööl käiv inimene mina. Mul ei ole õnneks just väga väike sissetulek, me saame rahaliselt kuidagi hakkama. Kuid iga kuu lõpus on siiski rahaga probleeme ja olen peale oma tavatöö ka endale lisatöö otsinud.

Kuid minu meelest on siiski võimalik ka õpingute kõrvalt tööl käia, kasvõi poole kohaga. Ma pole kunagi eeldanud, et mees peab väga palju teenima, kuid midagi siiski võiks. Paljud temast nooremad tudengid käivad tööl. Tema millegipärast väidab, et suure õppekoormuse tõttu ei saa ja see segaks tema õpinguid. Viimasel ajal on meil selle tõttu nii palju tülisid ja ma ei suuda temasse enam samamoodi suhtuda kui varem.

Kui temaga sellest räägin (ei nääguta), siis tekitan temast depressiooni, kui ei räägi, siis ta ise ka midagi ei tee. Täiesti suletud ring. Korra ütlesin, et nüüd on kõik. Ma ei ole kindel, kas ma suudan veel vähemalt poolteist aastat sellise koormusega tööd teha...