Pihtimus: mu mees peab ülal oma ema, mitte naist ja lapsi...

 (219)
vanaema
Foto: SXC.HU

Kui mu mees hakkas korralikult teenima, olime me kõik väga õnnelikud. Minu õpetajapalk pole teab kui märkimisväärne ja meil on kaks tütart — neljane ja kümnene. Varem tulime suhteliselt ots otsaga toime, ent kui mehe palk ühe numbrikoha juurde sai, hakkasin ma mõttes juba puhkuseid planeerima ja ootama aega, mil me ei ela kuu lõpus peamiselt sellest, mis veel külmkapis ja köögikapis järel. Ärge saage valesti aru, me polnud vaesed, aga midagi erilist me endale lubada ka ei saanud.

Paari kuu möödudes hakkas mehe ema üha sagedamini rääkima, kuidas tal on raha otsas ja kuidas ta kohe üldse ei tea, kuidas toime tulla. Kusjuures ta polnud mitte kunagi varem sellist juttu rääkinud ja tal ei olnud ka mingeid kulutusi juurde tulnud! Ta elab üksinda (mehe isa on aastaid surnud), teenib väikest poemüüja palka ja tuleb täitsa kenasti toime, aga niipea kui ta kuulis, kui hästi me nüüd elama hakkame, avastas ta järsku, et temalgi oleks raha juurde vaja.

Mu mees on paraku jah… natuke memmepoeg. Nii et kui saabus järgmine palgapäev, kandis ta 300 eurot oma emale, et ta saaks “pisut paremini ära elada”. Pidasin seda ühekordseks toetuseks, aga sellest sai igakuine rutiin. Kui ta juba järgmisel kuul ka 300 eurot emale andis, uurisin, et kas me peamegi nüüd ta ema ülal. Sellest tõusis muidugi tüli. Küsisin, kas ta ei tahaks perega puhata, kas ta ei tahaks tütardele pisut rohkem lubada… Vastu sain ainult, et ma olen isekas ja hoolimatu ja see on ju ikkagi tema EMA.

Muidugi on ema, aga kui see ema tuli enne kenasti toime, siis kas tõesti peab talle nüüd igal kuul 300 eurot kandma, mille eest saaks hoopis oma perele natuke enamat lubada? Meie elame endiselt üsna kitsalt, kuid ema elab tal nagu kuningakass, kaks nädalat tagasi käis sõbrannaga Egiptuses… Meie pere reis oli viimati kolm aastat tagasi Rootsi kruiis.

Kas ma olen tõesti isekas või suudab keegi mu olukorda mõista?