Pihtimus: mu noormehe ema ei lase meil iseseisvat elu elada!
Esimestel nädalatel ei olnud mul isegi tunnet, et noormees minuga elaks. Ta läks pärast tööd ema juurde sööma ja tuli sealt mõnikord tagasi alles hilja õhtul, kusjuures mitte omal tahtel, vaid ema lihtsalt mängis oma “aga ma olen ju nüüd nii üksinda” kaardid lauale. Poiss on hea südamega ja ei taha, et ema end üksikuna tunneks, ta ema on nimelt lesk.
Nii on iga kord… Olen mitmel korral tahtnud nädalavahetusel kuhugi sõita või midagi huvitavat ette võtta, aga siis helistab juba tema ema ja ütleb, et küpsetas meile laupäevaks koogi valmis ja et me ikka varakult tuleks, et pärast pimeda peale ei jääks. Lähme siis varakult, sest praegu läheb juba näiteks nii vara pimedaks, et juba kella nelja ajal saaksime oma plaanidega jätkata, kuid siis ta kukub edasi vaaritama ja saab toidu valmis alles kella kuueks tegelikult. Me oleme juba õppinud MITTE ütlema, et meil pole enam kõhud tühjad, sest siis poetab ta silmanurgast pisara ja ütleb, et see on nii tema kadunud abikaasa moodi — lasta tal köögis küpsetada ja siis toidust keelduda. Ausalt, paha hakkab juba sellest ja loomulikult läheb noormehel alati süda haledaks ja tuleb: “Ema, sa tead, et ma armastan su toite!”
Ühel korral õnnestus mul paluda, et ta pakiks toidu kaasa, sest pidime linnast välja mu venna sünnipäevale minema ja oleksime söönud tema toitu näiteks järgmisel päeval. Ta pakkis toidu kaasa, aga juba järgmisel hommikul sai noormees telefonis vihje, et meist ei ole eriti kena kohelda teda nagu MacDonalds’it, kust toit kaasa võetakse ja ära minnakse…
Toit ei ole paraku ainus, millega ta meid “kinni hoiab”. Alatasa on tema kodus vaja midagi parandada ja kindlasti ei saa seda kõike teha korraga, vaid ikka iga asja pärast tuleb eraldi kohale minna. Näiteks kord käis noormees katkiseid nagisid seina tagasi panemas ja ma olin kaasas. Märkasin siis elutoas lahtiseid liiste ja ütlesin mehele, et tee need ka siis juba korda. “Oi, ei-ei, ei ole vaja!” tuli ta emalt. Ta sõna otseses mõttes KEELAS neid parandada. Nädal hiljem helistas ja ütles, et need liistud ikka segavad teda. MIDA!? Sama lugu, kui ta uue magamistoamööbli ostis — riidekapi ja voodi. Neid pidi käima eraldi välja valimas ja eraldi kokku panemas. Kui poeg oli voodi kokku pannud, keelas ema tal kapikarpe avada ja ütles, et jäägu need järgmiseks nädalavahetuseks, siis premeerib koogiga ka. Need koogid… Mul on kõrini neist kookidest!
Enne kui keegi hakkab ütlema, et oma mure, et “memmepoja” valisin — mu noormees ei ole memmepoeg! Ta lihtsalt armastab ja austab oma ema, on ta ainus laps ja tahab olla hea laps, kuid ka temal on kõrini neist pidevatest küllakutsetest ja telefonikõnedest teemal mida-sa-täna-sõid-ja-kas-sa-ikka-voodilinu-vahetad. Ta on oma emaga korduvalt rääkinud, kuid kogu jutt läheb justkui ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta ema ei saa aru, et me hoolime temast ja käime tal meelsasti korra nädalas külas, aga ta ei saa pidevalt oma emmetsemisega meie kooselu ära rikkuda!
