Pihtimus: mulle aitab, tahan lõpetada suhted oma emaga...

 (91)
Naisteka foorumist!
Pihtimus: mulle aitab, tahan lõpetada suhted oma emaga...
Foto on illustreerivScanpix

Naisteka foorumis kurdab oma muret naine, kes ei oska enam kuidagi oma emaga suhelda. Mida sellises olukorras ette võtta? Kas igasuguste suhete katkestamine inimesega, kes sind ei mõista ega hoia on mõistlik, kui tegemist on su enda lihase emaga?

“Mu ema on mulle elu jooksul järjepidevalt haiget teinud. Terve lapsepõlve hoidsin valu ja viha enda sees, kuid see on hakanud nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Viimasel ajal olen hakanud mineviku halbadest kogemustest teistele ka rääkima. Ka emale. Kuid ta ei võta mind tõsiselt, ta ei mõista kuivõrd palju tema ükskõiksus ja hoolimatus mind on mõjutanud. Ütles mulle täna, et tema on mulle juba andestanud ja “näe kui kerge on olla”. Halloo, mida ma talle üldse teinud olen? Ainus asi milles “süüdi” olen on see, et ma olemas olen. Muus osas, ma ei ole talle kunagi midagi ligilähedaseltki nii halba teinud, nagu tema mulle.

Kõik mida talle räägin on nagu hane selga vesi. Ta ei kuula mind, ta ei mõista mind. Ma ei tea enam,  mida teha. Kaalun temaga suhtlemise lõpetamist. Mingi osa minust tahab teda justkui “karistada” seeläbi, kuid tegelikult karistan sel juhul pigem ennast, sest tõenäoliselt on tal oluliselt lihtsam ilma minuta elada kui mul ilma temata. Samas temaga läbi käies saan pidevalt haiget ja temaga suhtlemine toob üksnes vanu haavu välja.

Oli pikk jutt, aga küsimus tuleb siit. Kas on inimesele kergem andestada, kui temaga üldse läbi ei käi? Kas emaga suhtlemise katkestamine võib olla abiks rahu saamisel? Kas kellelgi on emaga suhtlemise lõpetamisega isiklikke kogemusi ja nõuandeid? Ma tean et see ei saa mul kerge olema, aga veel raskem on temaga sõber üritada olla.” -õnnetu