Pihtimus: saabusin vastsündinuga koju, mille oli hõivanud pool mehe suguvõsa
Olen noor ema, mitte küll aastatelt, sest veel sellel aastal täitub minu kolmas aastakümme, vaid ma sünnitasin oma esimese lapse veidi rohkem kui kuu aega tagasi. Elasin üksinda mõnusas kolmetoalises korteris, kus üks tuba oli aeg-ajalt välja üüritud. Kuid tehes oma elus kokkuvõtted ja mõeldes veidi ettepoole, otsustasin, et ei soovi enam üksinda elada ja nii ma oma pisipoja saada otsustasingi. Tegin eelnevalt korterile uuendsukuuri, uued tapeedid, mööbli nihutamine jms. Raseduse ajal sisustasin ka mõnusa ja toreda lastetoa kus lisaks beebivoodile sai koha ka mõnus ja uus diivanvoodi.
Kuid nüüd ei tasu hakata siin moraali lugema ega ka õpetusi jagama, sest lapse otsustasin saada vallalisena. Minu otsus seisneski vaid selles, et otsustasin lapse saada. Mu lapsel on isa, kes on varem abielus olnud ja nüüdseks ka lahutatud ja tal on eelnevalt ka üks laps, tütar, kes praegu 10aastane. Ja mu lapse isa oli see, kes ei soovinud enam abielluda. Last ta soovis ja meie lapse sünnidokumentides on ta ka kenasti kirjas. Kuna siis lapse isaga olime ühel meelel, et saame lapse, aga kuna lapse isa abielluda ei soovinud siis olin mina seda meelt, et kirik keset küla — me ei abiellu ega ela ka mitte koos, vaid käime teineteisel külas. Et minu korter on ja jääb siiski vaid minu ja meie lapse alaliseks koduks ja et mees võib ja saab seal vahel ööbida, kuid ma ei hakka sinna majutama ei mehe vanemaid, mehe last ega ka mehe õdesid vendi või nende pereliikmeid (kes oleksid sellest vägagi huvitatud olnud). Kõik need tingimused said ja olid enne minu sünnitama minekut kenasti ja põhjalikult läbi räägitud.
Suur oli aga minu üllatus ja ka ehmatus kui beebiga meie oma koju saabudes leidsin sealt eest askeldamast mehe ema ja mehe lapse ja mehe õe 3aastase tütre… no nad olevat tahtnud üllatust teha. No tore, üllatuseks piisanuks täiesti maitsvast lõunasöögist, kannust kohvist või teest, väiksest koogist, lilledest ja mänguasjakesest või millestki sarnasest. Kuid eks jah omamoodi üllatus oli ka see, et mehe ema oli seal korteris koos nende lastega sõna otseses mõttes elanud juba paar viimast päeva.
Endid olid nad sisse seadnud minu väikese lapse toas. 3aastane oli mänginud minu titale varutud asjadega, maganud beebivoodis. Vanaema ja 10aastane laps olid maganud minu uuel diivanvoodil.
Korter oli täis väikeseid lapse käejälgi, kohati oli määrdunud ka ukseservad, sest ju siis laps toiduste nohuste või kommiste kätega oli avanud/ sulgenud neid. Kuna vanaema oli leidnud, et lapsevoodi seisab tühjalt siis oli ta loomulikuks pidanud et see 3aastane poolhaige laps seda voodit kasutab, nimelt oli sellel 3aastasle neiukesel nohu ja köha — ja teda lasteaeda ei võetud, seepärast ta siis vanaemaga kaasas oligi. Ajaviiteks oli siis piiga närinud või kraapinud hammastega ka minu uhiuue beebivoodi võre servale inetud jäljed.
Tere talv! Pagesin sealt korterist sedamaid ja palusin et “head inimesed” kohe lahkuksid. Läksin beebiga sõbranna juurde. Veidi rahunenud, sai siis sõbrannaga otsustatud, et jääme beebiga mõneks päevaks tema juurde. Sel ajal käis siis sõbranna ja tegi mu korteris korraliku tuulutamise, pesi uksed ja mänguasjad, lihvis beebivoodi servalt hambajäljed, lakkis voodiservad, pesi voodis olnud ja teise lapse poolt kasutatud asjad.
Nüüd olen kodus, oma kodus oma beebiga, kuid kuidagi nukker on see, et ei saanud kohe tulla oma koju ja sinna jääda ja et need asjad sel päeval olid nii nagu olid.
Mul on olnud jutuajamine mehe emaga. Mehe ema leiab ja on veendunud, et tema arvates peaks tema poeg ka nüüd kolima siia minu juurde elama ja et mehe tütar esimesest abielust võiks ka siin käia ja siin elada aeg-ajalt. Ja et see minu käitumine ja toimimine sel päeval kui beebiga koju tulime, et ma olevat üle reageerinud ja et nii peps ei tohiks olla, et mis need väikesed lapsed siis nii ikka siin ära tegid, et ma oleks saanud ju siin ka olla ja koristada koos beebiga ja et lapsed ikka närivad voodi servasid… Olen sellele täielikult vastu — minu kodu on siiski minu kodu ja siin otsustan mina.
