Pirjo Turk: Hea isa pole enam pelgalt leivateenija

 (27)
Pirjo Turk: Hea isa pole enam pelgalt leivateenija
Foto: erakogu

Erinevalt ema rollist, mida on aastasadu iseloomustanud suhteliselt sarnased omadussõnad, muutub isa roll pidevalt.

Toon näite. Nõukogude ajal räägiti (nagu praegugi) võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest. Samas ei peetud tol ajal naiste suurest tööhõivest hoolimata sugugi oluliseks teemaks meeste ja naiste töö- ning pereelu ühitamist. Tänapäeval räägitakse sellest aga palju võrdõiguslikkuse valguses naiste tööhõive toetamiseks.

Kodustesse töödesse ja laste kasvatamisse suhtuti nõukogude ajal kui iseenesest lahenduvatesse teemadesse, mille puhul ei olnud vaja mõelda tööde võrdse jagamise peale. Nii oli mees siiski valdavalt esmane leivateenija. Laste kasvatamisel oli tema roll pigem kasvatamine karmima sõna ütlemise näol, mitte aga mähkmete vahetamine.

Raamaturiiulis oli tol ajal paljudel lapsevanematel Benjamin Spocki raamat „Teie laps“, mis rõhutas ema ja lapse vahelise suhte olulisust. Hoolimata sellest, et müüginumbrite kohaselt oli Spocki raamat sarnane Piiblile („Teie last“ müüdi üle 50 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud 39sse keelde), on tänapäeva heaoluühiskondades laste kasvatamisel üha rohkem hakatud rõhutama isa rolli olulisust.

Eestis ei ole veel väga levinud lapsehoolduspuhkuse jagamine ema ja isa vahel, kuigi seadus võimaldab peale lapse 70-päevaseks saamist lapsevanematel valida, kumb jääb lapsehoolduspuhkusele. Kui 2004. aastal, mil vanemahüvitise seadus kehtima hakkas, oli vanemahüvitise saajate seas isasid ligikaudu üks protsent, siis viimastel sotsiaalkindlustusameti andmetel on selliseid isasid ligikaudu kuus protsenti.

Poliitikauuringute Keskuses Praxis viisid Marre Karu, Helen Biin ja Kairi Kasearu 2007. aastal läbi uuringu „Isad ja lapsehoolduspuhkus“, millega üritati välja selgitada, miks niivõrd vähesed mehed jagavad vanemahüvitise perioodi laste emadega.

Selgus, et isade kojujäämine ei ole mõjutatud niivõrd rahalistest põhjustest, kuivõrd pigem hoiakutest, mille kohaselt on isa asendamatu tööl, kuid mitte perekonnas. Teisalt leitakse, et ema saab lapsega paremini hakkama. Samuti selgus uuringust, et hea isa roll on valdavalt seotud „leivateenija“ kuvandiga ehk isa esmaseks ülesandeks peetakse perekonna toimetuleku kindlustamist. Selline isa leiab, et lapsed vajavad ema rohkem kui isa ning oma rolli lapse kasvatamisel näevad sellised isad pigem suunava ja eeskuju andvana.

Samas selgus, et Eestis on hakanud siiski levima ka teistsugune arusaam heast isast — see on isa, kes pühendab perele aega. Sellise isa jaoks on oluline jälgida oma lapse arengut ning last toetada. Need isad ei jaga ka arusaama, et emad on lapsele olulisemad. Nende meelest on ema ning isa lapsele ühtmoodi olulised ning isa tuleb sama hästi lapsega toime kui ema. Viimane isa kuvand sarnaneb põhjamaise „uue isa“ kuvandiga.

Fakt, et meie isad kasutavad vanemahüvitist igal aastal ühe protsendipunkti võrra rohkem, võib peegeldada „uue isa“ figuuri imbumist ühiskonda. Seda, et isad soovivad oma lapse jaoks „kohal“ olla ja toetada seeläbi ka laste ema, näitab kas või Tervise Arengu Instituudi statistika. Selle kohaselt on peresünnituste osakaal kasvanud 12,6 protsendilt 1992. aastal 76,3 protsendini eelmisel aastal. Samuti oli 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus üle kolmandiku naistest ja meestest nõus väitega, et naised ja mehed peaksid lapse esimese pooleteise eluaasta jooksul vanemapuhkust jagama.

Eesti „isa kuvandil“ on praegu üleminekuperiood. Ühest küljest on meie isad kinni pere elataja rollis, teisalt mõistetakse isa kohaloleku tähtsust lapse jaoks ja ka naise jaoks (kes pühendub lisaks perele samuti tööle).

Artikli alguses väitsin, et sotsiaalne kontekst ja ka võimulolijad mängivad olulist rolli isa kuvandi tekkimisel. Tõepoolest, Põhjamaades on isadele määratud õigus individuaalsele lapsehoolduspuhkusele, mille mittekasutamisel kaotavad mõlemad vanemad selle osa lapsehoolduspuhkusest. Kuigi nüüdseks on laste selline hooldamine põhjamaalaste jaoks sama valdav ja enesestmõistetav, nagu meil isade osalemine sünnitusel, suunati alguses Põhjamaades isasid lapsega rohkem tegelema just läbi perepoliitika. Seega sõltub hea isa kuvand 10-20 aasta pärast paljuski ka meie riigi poliitilistest suundumustest.