Poiss naiste saunas — uih!

Kui viimati linnasaunas käisin, siis askeldas seal koos oma emaga ka umbes viieaastane poiss. Istus vannis ja ujutas oma laevukest, valas vett ühest topsist teise, pesi ennast, kui ema käskis. Teised naised poisi emale küll otseselt märkust ei teinud, aga nii mõnigi oli häiritud.

Ausalt öeldes ei tundnud mina ka ennast eriti mugavalt võõra lapse juuresolekul alasti olles. Noh, pesin ennast nagu ikka, käisin vihtlemas, koorisin ja raseerisin, aga ebamugavustundest lahti ei saanudki. Ja ausalt öeldes ei ole mul veel nüüdki eriti hea tunne, kui ma selle peale tagasi mõtlen. Lahkusin varem, kui esiti kavatsesin.

Ja ma nägin, et mina pole ainus, kes ennast ebamugavalt tunneb. Mõned nooremad naised — nemad on küll saunas alati vähemuses — porisesid ja sisisesid omaette, vangutasid päid. Mõni tõi kapist käterätiku ja liikus ringi ennast sellega varjates. Aga pesta ennast ikkagi käteräti sees ei õnnestu.

Nii mõnedki naised arutasid omavahel tasakesi poisi saunasviibimist, sellal kui poisi ema laval vihtlemas käis. Keegi kaalus isegi võimalust paluda emal poeg edaspidi koju jätta, aga vähemalt minu kuuldes jäi see avaldus tegemata.

Poiss pidas ennast viisakalt ülal, ei vahtinud kedagi silmatorkavalt, ei esitanud mingeid küsimusi ega midagi. Küllap oli talle kodus instruktsioonid kätte jagatud, kuidas tuleb ennast ülal pidada. Ei mingit ebasündsat sosistamist või kihistamist.

Mul oleks kerge arvata, et ärge ikka võtke poissi naiste sauna, aga mis minusugusel viga rääkida — mul on nimelt kaks tütart. Suuremat võtan päris tihti kaasa ja kui pisem veel natuke kasvab, siis kasvatan kindlasti temastki saunalise. Suuremale meeldib igatahes väga vett põrandale ajada ja juba käib ta vapralt ka leiliruumiga tutvust tegemas. Sedakorda ta siiski kaasas ei olnud.

Ent kuidas toimiksin ma siis, kui mul oleksid pojad? Noh, esimese hooga võiks ju öelda, et saadaksin nad sauna koos isaga. Ja küllap päris paljud perekonnad niimoodi toimivadki: tütred käivad saunas emaga ja pojad isaga — kui tegemist on linnasaunaga. Kodusauna olemasolu on linnas, eriti kesklinnas ikka pigem erand kui reegel.

Aga kui isa on näiteks komandeeringus? Või kui näiteks isale ei meeldi üldse saunas käia? Kas siis peab poeg seda aega ootama, kuni oma käe peal sauna saab minna, selle asemel et koos emaga järele proovida, mis see saun on ja kas meeldib? See oleks ju ka ebaõiglane.

Teiseks, on ju olemas peresid, kelle pesemisvõimalused pole kiita. Ei tea ju meist keegi, kui tähtis see saunaskäik poisi ja tema ema jaoks oli. Võib-olla oli neil näiteks parasjagu kolimine käsil, vanas kohas ei saanud enam pesta ja uus polnud ka päris valmis. Igasuguseid olukordi võib ju elus ette tulla.

Ja mine tea, võib-olla poisil polnudki isa. Võib-olla ei olnud ka vanavanemaid, kelle hoolde poiss jätta, sellal kui ema saunas käib. Ehk palus poiss kangesti ennast kaasa võtta, sest talle lihtsalt nii väga meeldib saunas käia, ja ema otsustas, et poja huvid on tähtsamad sellest, mida teised saunalised arvavad. Kui talle see üldse pähe tuli, et keegi võiks häiritud olla.

Või arvas ema hoopiski, et viieaastane poiss on alles nii väike, kes ei sega kedagi? Kahtlemata leidus saunas ka kontingent, kelle jaoks mingit probleemi polnud. Seitsmekümneste vanaemade jaoks on viieaastane ilmselt ikka alles nii laps, et tema juuresolek ennast küll pesemast ei sega.

Ei mina tea. Aga ausalt öelda ei tahaks ma eriti rohkem sellises olukorras olla. Samas ei tahaks ma hukka mõista koos pojaga sauna tulnud ema, sest kes teab, missuguste valikute tulemusena tema otsus sündis. Võib-olla on lahendus teil, head lugejad?