Portselanpäevad ehk lüüa saanud naise päevik
“Pauguga või ilma,” küsis mu tädimees naerdes, kui oma abikaasa järel auto ukse kinni lõi.
Kummaline, et see heatahtlik lõõp meenus mulle just täna. Hetkel, mil avasin omaenese seltskonnas šampusepudeli.
Olen kolme lapse ema, kes elab Eestist kaugel. Kuid maal, mida pean juba ammu oma teiseks kodumaaks.
Mu ees laual on meie kodumaja müügipaberid ja põski mööda veerevad ripsmetušist värvunud pisarad.
Siinkandis kasutatakse minuvanuste kohta väljendit: naine parimais aastais…
Kas seda kõike ma siis tahtsingi?!
Kurat, et ma sihuke heausklik olen. Sihuke, kes teisest kuni viimseni vaid head on võimeline arvama!
Mis siis ikka, valan klaasi šampust. Jah tõesti, seekord ehtsat, ning tõstan toosti:
“Kui oled nii madalal põhjas, et kukkumiseks pole enam ruumi, on vaid üks tee — püsti ja edasi.”
Sel hetkel otsustan, et nüüdsele — tulgu sellest uus tõus või igavene mõõn — saan kaasa aidata vaid mina ise. Ning lohutan end kiirelt mõttega, et igast olukorrast lihtsalt peab olema väljapääs. Ja see, et ma praegu šampust joon, ei ole enesehaletsus, vaid doping, stardijook.
I osa Põrguväravad
Kui keegi oleks mulle enne puhkust öelnud, et nelja nädala pärast sa siin majas enam ei ela, oleksin seda kõigest vaid hea naljana võtnud. Isegi siis, kui ütlejaks olnuks Mees.
Jah, me olime lahutusest rääkinud. Kuid enne seda olin mitmel korral öelnud, et nii nagu seni enam elada ei saa. Midagi pidi muutuma, sest ma ei nõustunud elama omaenese kodus nagu teenija või armust võetud. Ma ei olnud enam nõus olema mehe paha-tuju-siluja, tema vihahoogusid taluma ning üha sagedamini meie lastele isa käitumise tagamaid selgitama, õigemini pehmendama.
Ma ei olnud nõus enam ka vaimset, füüsilist ja majanduslikku vägivalda taluma. Sest nii palju olin ma majapidamise, kodu ja laste kõrvalt näinud, et teada — selline elu ei ole normaalne.
Kuid ühel päeval… ehkki selleks kulus aastaid ja lõpmata palju põhjendusi alates lastest ja lõpetades mehe lubadustega muutuda. Ühel päeval tundsin, et olen otsustanud: see on nüüd läbi ja ma lahkun. Uskusin, et oleme täiskasvanud inimesed ja teeme nii, et kummalgi on edaspidi hea elada.
“Läheme kumbki oma teed ja hakkame normaalset elu elama,” palusin ma Meest.
Mees vaatas mind üllatunult ja kostis vaid:
“Sul on jälle mingi tuju peal või? Millest sul puudus on, et nii pirtsakas oled!?”
See oli kogu vestlus, vastuseid ta oma küsimustele ei oodanudki.
“Ei, see pole mitte mingi tujukus,” vastasin ma hetk hiljem iseendale, vannitoas peegli ees seistes.
Mees ei teadnud, et mul oli naiste turvakodu number telefonimälus ja et vahel püüdsin ma end meie suures majas teadlikult peita, et Mehe raevuhoogu ennetada. Ma vaigistasin lapsi, saates neidki oma tubadesse, kus nad said vaid hääletute asjadega tegelda:
“Sest issi on väsinud, teda ei saa nüüd segada!”
Selles kodus olid paljud asjad keelatud. Näiteks igasugused lõhnad. Nii kasutasid tütred näiteks klassiõhtule minnes juukselakki ja lõhnaõli ainult avatud akna all.
Keelatute nimekirjas olid ka teatud toidud ja teatud rutiinid. Erandid ei tulnud kõne allagi. Laste ja minu argipäev oli nagu üks üüratu pusle, mille kokkupanekut juhtis mees ja millel oli lõpptulemuseks vaid üks pilt: mehe heaolu.
Hmm, kes iganes oli see irvhammas, kes naist inimese parimaks sõbraks nimetas… Just!
Ühel õhtul, kui meil jälle muutmisevajadusest juttu oli, küsisin Mehelt otse:
“Arvad sa tõesti, et ma ei leia endast nii palju jõudu, et sellest olukorrast end lahti kiskuda?”
“Mine, mine,” õrritas Mees, “mine ja räägi, kuid keegi ei usu sind! Kuula nüüd ise oma juttu ja mõtle, mida sa vastad, kui sul palutakse oma mehe tööst rääkida või küsitakse su nime. Ära unusta, et su mees on tuntud ja lugupeetud oma alal, tal on positsioon. Ta on hinnatud, heapalgaline ja kõrgharidusega töötaja. Sa tead, et su mees on korralik, ei joo, ei suitseta. Seltskonnas humoorikas. Teil on ilus kodu heas elurajoonis. Lapsed on korralikud, õpivad hästi, neil on korralikud riided… Sulle antakse hullupaberid, kui lähed oma nn kurba saatust kellelegi kurtma. Vaimuvaene!”
Viimaseid sõnu Mees juba karjus, kuid ta kõne polnud veel läbi.
“Tee jah end lolliks. Sind peakski rahusteid või narkotsi täis toppima! Sa mõttetu inimene, seisev vesi! Ja vaata, milline sa välja näed!”
Rohkem ei öelnud Mees midagi.
Mu pea oli korraga klaar — nüüd teen selle mõtte teoks. Ma lähen ära. Sest 20 aastat sellist elu on liig. Taevas, 20 aastat! Ja see on mu ainus elu…
Kuid siiski: oleks keegi mulle tol õhtul öelnud, et nelja nädala pärast kolin ma oma kodust välja, poleks ma ütlejat ometigi uskunud.
järgneb
