Priit Sibul: Eesti pole 30 aastat olnud peresõbralik riik, on aeg seda muuta!

 (65)
HEIDI SIBUL, PRIIT SIBUL
HEIDI SIBUL, PRIIT SIBULFoto: Arno Mikkor / VPK, Õhtuleht

Eile toimunud Isamaa Perede Ühenduse avaürituse paneeldiskussioonil „Kestvad paarisuhted, õnnelikud pered ja terved lapsed“ ütles riigikogu liige Priit Sibul, et Eesti pole viimased 30 aastat olnud kuigi peresõbralik riik.

„Meie peres on viis last. Kui mu abikaasa läheb lapsekäru ja kahe väikelapsega trammi, ei märka tavaliselt keegi, et tal on raske. Inimestel on nina telefonis või pööravad pilgu mujale,“ rääkis Priit Sibul. „Ometi oleme väike rahvusriik ja tahame seda ka edaspidi olla. Ühiskond kestab edasi ainult siis, kui on piisavalt lapsi. Just seepärast peame pereküsimuste üle pidevalt rääkima ja arutama. Peres on igaühe enda asi, kui palju on lapsi, keegi ei saa ette öelda, et nii palju on hea ja nii palju ei ole. Küll aga on oluline, et ühiskond tervikuna oleks peresõbralik.“

„Õnne ei saa perest lahutada,“ märkis Priit Sibul. „Minu elu kõige õnnelikumad päevad on pulmapäev ja kolmanda lapse sünd Põlva haiglas, siis ütlesid vanemad lapsed, et nägid mind esimest korda naeratamas. Püsisuhted ja koosolemine teeb inimese õnnelikumaks. Vajame ühiskondlikul tasandil ideaali, mille poole püüelda. Neid ideaale mitte nähes eksime teelt. Minu jaoks on normaalne viie lapsega pere, aga pole kindel, et seda peab eeskujuks tooma või normiks seadma. Igaüks peab oma normaalsuseni ise jõudma. Iga laps rohkem on mõistlik ja hea. Kaks last on parem kui üks ja kolm on parem kui kaks. Lapsed teevad inimesi õnnelikumaks ja paremaks.“

„Kõige kehvem otsus minu parlamendis oldud aja jooksul oli abikaasade ühisdeklaratsiooni tühistamine. Kolme lapse toetus aitas sündivust tõsta, kuid vajame kiiresti 700 täiendavat sündi aastas. Kui lasterikaste perede toetus ühel korral avaldas mõju, siis usun, et mõjub ka toetuse täiendav tõstmine,“ arvas Priit Sibul. „Ei ole ühte suurt asja, mida sündivuse tõstmiseks teha, on palju väikesi asju. Mulle meeldiks, kui mõne aasta pärast näeksime suurperedes rikkust, mitte sotsiaalseid probleeme. Peame jõudma ühiskonnangi, kus naabritele teeb rõõmu see, kui lapsed ülakorrusel trambivad.“