Koos mehega on loodud ühise elu harmoonia. Päevast päeva. Külg külje kõrval…


Kuid ajad muutuvad ning muutuvad ka vaated. Nüüd ei üllata enam kedagi mehega, kes vaid külas käib.

Seksuaalse revolutsiooni sajand, mis tõi naistele seksirõõmud ilma süümepiinadeta, meestele aga vaimustuse orgasmist ilma kohustusteta, avastas ühiskonnas huvipakkuva tendentsi — traditsioonilise abielu kriisi.

Perekondlike suhete vundament puruneb sotsiaalsete muudatuste mõjul: seksida võib palju, rahuldustundega, mitmekesiselt ning kõige erinevamate persoonidega; pesemiseks-triikimiseks-söögitegemiseks on ammu leiutatud ja kasutusele võetud vastavad tehnikaseadeldised, mis on kompaktsemad kui naine; ehitus-remonttöödeks on vastavad teenistused, mis on kvalifitseeritumad kui mees.

Kaasaegne naine teenib sageli raha ning hindab oma iseseisvust mitte vähem kui mees, vajadus kohustusliku järjepidevuse “kool-ülikool-perekond” järel aga kaotab tasapisi oma aktuaalsust.

Loomulikult on mees osana elukogemusest kui mitte kohustuslik siis lihtsalt huvitav, ometi tekib küsimus: milline mees?…

Sotsioloogiliste andmete põhjal on peresuhted hakanud enamuses maades, välja arvatud islamimaades, ebatavalisi vorme võtma. Tormates järele unistusele ideaalsest abielust püüavad inimesed saavutada pereelu optimaalset mudelit, mis vastaks nii traditsioonidele kui ka uutele tendentsidele.

Kaasaegne tsivilisatsioon pakub mitmeid perekonnavariante, millede seast võib igaüks talle sobiva välja valida.

1. Traditsiooniline abielu. Tavapärane perekonnavorm, mis sisaldab endas abielu registreerimist, kooselu, ühist majapidamist ning reeglina ühist eelarvet, samuti perekonnapead, kes vastutab vastuvõetud otsuste eest. Analoogiline näeb välja ka kiriklik abielu.

2. Prooviabielu (registreerimata abielu) erineb traditsioonilisest, sest pole registreeritud, tavalistest armusuhetest aga ühise elamispinna ning majapidamise poolest. Reeglina plaanivad partnerid “oma suhteid kontrollida” karmi argipäevaga või arvavad nad, et neil pole kohustust pühendada riiki oma isiklikku ellu.

3. Hooajaline abielu (ajaliselt piiratud perekond) sõlmitakse teatavaks tähtajaks, mille lõppedes loetakse see automaatselt lõpetatuks. Abikaasad kaaluvad uuesti kõiki ühiselu plusse ja miinuseid ning otsustavad, kas minna lahku või leppida kokku veel mingiks ajaks. Selle abieluvormi pooldajad on arvamusel, et täiskasvanud inimesed kasvavad suhetest välja nii nagu lapsed jalanõudest.

4. Kommunaalabielu. Perekond, kus elavad koos mitu meest ja naist. Nad pole seotud mitte niivõrd ühise seksiga, kuivõrd ühise majapidamise ning sõbralike suhetega. Kui sellistes peredes sünnivad lapsed, siis kasvatavad neid kõik “kommuuni” liikmed, kes juhinduvad ideest — mida rohkem mehi ja naisi on lapse ümber, seda rohkem on tal võimalusi tunnetada maailma mitmekesisust.

5. Avatud abielu. Traditsiooniline abielu, kus abikaasad aktsepteerivad ka välissuhteid. Variandid võivad olla kõikvõimalikud: truudusetuse maskeeringutest lahutuse kartuses kuni kumbagi abikaasa “seikluste” avalike aruteludeni. Äärmuslikel juhtudel võib see kujuneda üldperekondlikuks meelelahutuseks, kuni osaluseni grupiseksis.

6. Külalisabielu. (Territooriumiväline) Paar on ametlikult registreeritud, kuid kumbki elab omaette. Aegajalt kohtutakse, õhtustatakse väljas, veedetakse ühine öö, vahel ka elatakse koos, kuid ilma ühise majapidamiseta. Käiakse teineteisel külas, vahel veedetakse puhkus koos. Ülejäänud ajal on kumbki vaba perekondlikest kohustustest ning elab oma elu.

Maailmas, kus suhted muutuvad igal sekundil, kus inimesed kohtuvad, armuvad, abielluvad, pärast aga väsivad, tülitsevad ning lahutavad, on küpsenud vajadus luua perekonna uus mudel, mis rahuldab nii vabaduse armastajaid kui ka koduse soojuse hindajaid. Futuroloogid arvavad, et just külalisabielu on tuleviku perekond.

Esialgu tundub see veidi ekstreemsena. Mees ja naine graafiku järgi? Elame nädalakese tema pool, nädala minu juures, kaks nädalat — puhkust?!

Kuid see on vaid esmapilgul nii. Traditsiooniline abielu ähvardab juba ammu teatud tuntud hirmudega: tihti näib, et perekond riisub vaevaga saavutatud vabaduse siin elus. Mees muutub justkui interjööriesemeks, naine aga köögikraami osaks.

Külalisabielu pakub alternatiivi: kui armunud soovivad jääda absoluutselt sõltumatuks, siis on perekond erinevatel territooriumidel selleks parim variant.

Räägitakse, et naise tajumus meenutab hüdrat — vormituna võtab see tihti kõikvõimalikke kujusid.

Naist ümbritsev maailm muutub otsekui tema koostisosaks: armastatud meest võetakse kui midagi nii omast ja lähedast, otsekui oma keha.

Külalisabielu pakub kindlaid piire, see pole harjumuspärane “meie”, vaid keeruline liit — “mina” ja “mina”. Psühholoogidel on arvamus, et kõikide elunähtuste üldistamine, mis toimub varem või hiljem igas traditsioonilises abielus, on naiselik elustiil, täpne struktueerimine (loogikas “siin on naine, siin on meie ühine elu, siin aga minu isiklik) on iseloomulik meestele.

Needsamad psühholoogid arvavad ka, et eksterritoriaalne abielu kujutab endast mehelikku nägemust abielust — vabadus on käes ja naine ka olemas.

Loomulikult ei tasu unustada, et meheliku psühholoogia kandjaks pole sugugi alati mees, nii nagu ka naiseliku mõtlemise esindajad pole kaugeltki kõik naised. Külalisabielu on perekond, mille mõtlesid välja mehed ning mis iga aastaga aina rohkem meeldib naistele.

Ja tulebki välja, et igapäevase rutiini probleem on lahendatud, vaba aega on külluses ning keegi ei tüüta küsimustega: “millal sa tuled” ja “kus sa olid”, ka kaasa pole enam tüütu eksponaat väljaveninud põlvedega dressipükstes, vaid ikka veel huvitav mees.

Ometi… on veel üks tähtis küsimus — lapsed.

Praktika näitab, et külalisabielus sündinud lapsi kasvatab ema ja tema õlgadele langevad kõik need mured, mis tavaliseski perekonnas. Kuid kõik toimub nüüd ilma isata, kes, kui tahab, tuleb külla kookide, nukkude ja autodega, kui ei taha, veedab lõbusa õhtu muretute sõprade või sõbrataride seltskonnas. Ja seda situatsiooni ei saa kuidagi mõjutada, ollakse ju ise nii kokku leppinud!

Kui aga isa osutub hoolivamaks, siis mingisuguse aja pärast hakkab perekond sarnanema ikkagi tavalisele, vastasel juhul muutub lapse kasvatamine sama efektiivseks kui telefoniseks või poks kirja teel…

Milline perekonnavorm ka valida, peab arvestama sellega, et lapsed ehitavad omad suhted sageli just vanematelt võetud malli järgi.

Ja kui külalisabielu sobib nii hästi, et tulevikus on sümpaatne ka väimees, kes vahel tütrele külla tuleb, siis edu tuleviku perekonna — harmoonilise külalisabielu loomisel.