Raske valik: kas saata vana ema hooldekodusse või võtta meie juurde väikesesse korterisse?

 (134)
Raske valik: kas saata vana ema hooldekodusse või võtta meie juurde väikesesse korterisse?
Foto on illustreerivScanpix

Keegi meist pole igavesti noor ja võimeline enda eest ise hoolitsema. Üksiklapsena olen alati arvestanud, et vanemad on minu vastutusel, ometi olen praegu raskes olukorras. Isa on kahjuks juba surnud, kuid siiani üksi elanud ema ei saa enam ise hakkama.

Isa surm muutis kõik
Olen ise 40ndates ja abielus. Meie peres kasvab kaks teismelist poega. Meie elame Tallinnas ja minu ema ja isa elasid Läänemaal ühes väikeses alevikus. Suviti ja pühade aegu oli alati tore kokku saada. Paari aasta eest mu isa suri ja pärast seda pole ka ema enam selline kui varem. Eks öeldakse, et kurbus võib väljenduda ka tervises. Vanad hädad lõid aina enam välja ja nüüd on olukord juba päris hull: nägemine on kehv ning ta hakkab otseses mõttes seost reaalsusega kaotama, kipub unustama jms. Valla sotsiaaltöötaja küll aitas, kuid ta ei saa ju ka 24/7 minu emaga tegeleda.

Hooldekodu, miks mitte?!
Nüüd ongi kaks valikut: võtame ta Tallinasse enda juurde või saadame hooldekodusse. Ratsionaalselt mõeldes kalduks ütlema, et hooldekodu. Nende kodulehekülgi vaadates ei tundu olukord ju üldse hull: patsiente nimetatakse klientideks, räägitakse koduõhkkonnast, neljast toidukorrast päevas, huviringidest ja südamlikust hoolitsusest… Ja üldse, ma kardan, et meie juurde kolides laguneks meie pereelu. Mees muutuks närviliseks, lapsed ei oskaks oma vanaemaga midagi pihta hakata. Meil on küll neljatoaline korter, kuid siiani on mõlemal poisil oma tuba olnud, siis tuleks seda muuta.

Seotud lood:

Mis tütar ma olen…
Tundub igati mõistlik hooldekodu kasuks otsustada. Nii ma endale kinnitan, kuid tunnen, et see poleks ikkagi õige. Mis tütar ma olen, kui ei suuda oma ema eest hästi hoolitseda? Tunnen vastutust. Ja kardan, et hooldekodus hääbuks ta veelgi rohkem. Koduleheküljel võib ju ilus tekst olla, kuid üldiselt on need ikkagi üsna masendavad kohad. Ka Ekspressis kirjutatud lugu Harry Rehe olukorrast hooldushaiglas paneb mind üha rohkem kahtlema, kas ma sellist elu lõppu oma emale soovin. Ma pole veel ka mehele öelnud, et kaalun ikkagi, et ema meie juurde koliks. Mees on veendunud, et hooldekodu on ainuõige valik.

Sõbranna raske valik
Meil on mõlemal ka teada näide, mis juhtub, kui eaka vanema eest hoolitseda. Mu endine kooliõde võttis juba kümmekond aastat tagasi, ta oli siis vaid 34, vastu otsuse, et hoolitseb eaka isa eest. Nüüd on kümme aastat möödas ja midagi pole muutunud. Nad elavadki kahekesi ja see sõbranna on elus paljugi tegemata jätnud, et isa eest hoolitseda. Ta tunnistab, et tema jaoks oli see ainuvõimali valik, samas on aru saada, et ta pole õnnelik.

Mida siis ikkagi teha? Kui ma sellele vastust teaks, oleks ammu otsuse ära teinud.

Loe lisaks:

Haiget ja surevat vanaisa ei taha keegi