Rõõmustan salaja, kui teiste lapsed halvasti käituvad. Kas teie ka?
Peab tunnistama, et seda lugedes tekkis äratundmisrõõm. Dana kirjutas samadest probleemidest, mis mindki on aeg-ajalt vaevanud — ka minu laps on keskmisest aktiivsem, ei suuda paigal püsida, ütleb valel ajal valesid asju, keelgub sünnipäevadelt lahkumast ning kui vaja, viskab end põrandale siruli ja teeb sellist kisa, mis kostub kolme kilomeetri kaugusel. Kohutavalt piinlik!
Ja tõesti, mu meel muutub rõõmsaks, kui näen mõnikord poes, kuidas mudilane keeldub käest ära panemast mänguautot, jäätist või küpsisepakki, mille ta on endale välja valinud, kuid vanemad ei ole tema valikuga nõus ning keelduvad seda ostmast. Või kuidas mõni teine laps mänguväljakul oma mänguasju teistele andmast keeldub.
Superemadele meeldib ju end ja oma lapsi kujutada maailma parimatena. Emad on alati rõõmsad, jõuavad valmistada värskest toorainest tervislikku toitu ja nende lapsed väidetavalt magavad kui inglid, ei määri end kunagi, ei korja maast sodi ega jonni eales. Ja mina mõtlen alati — kuidas nad seda teevad? Kuidas see võimalik on? Kas ma olen tõesti nii kehv ema, et ise superlapse kasvatamisega hakkama ei saa? Ja kui see superema superlaps siis sünnipäeval või keset kaubanduskeskust ühe korraliku triangli korraldab, hakkab ikka kergem küll — jumal tänatud! Neil on ka nii. Järelikult ma polegi nii õudne ema.
Tegelikult ju ei ole ilus teiste õnnetuse üle naerda, on ju nii. Aga ma ei saa sinna parata, eestlaste värk vist, et kahjurõõm on ikka see kõige suurem rõõm.
Head lugejad, kuidas teie end tunnete, kui näete võõrast last pahandust tegemas? Kas tuju tõuseb või langeb?
