Kui saime teada, et tuleb poisslaps, hakkasime rohkem nimedest rääkima ja võimalikke variante kirja panema. Leppisime kokku, et ma kirjutan nädala jooksul üles nimed, mis mulle meeldivad ja tema kirjutab need, mis talle meeldivad ja siis vaatame koos need nimekirjad üle. Saabus siis see päev ja mees vaatas minu nimekirja: “Nõme, vanamehe nimi, joodiku nimi, issand — päriselt või!?” Mina vaatasin tema nimekirja: “Kuidas seda hääldada? Mida see tähendab? Sellist tähte pole ju eesti keeles!” Ühesõnaga, kompromissi ei mingit! Ma ei hakka neid nimesid siin välja tooma, sest ma ei vaja kõigi eestlaste arvamust ühest või teisest nimest, küll aga ütlen, et minu välja pakutud nimed olid kõik üsna traditsioonilised eesti nimed, mida on kandnud ka näiteks meie esivanemad ja mis pole liiga hullud ja võõrad, mees aga tahab kindlasti välismaist nime. Õde soovitas meil siis lapsele kaks nime panna, aga see ei oleks ju ka eriti kena, kui poisil on üks lihtne ja teine ulmenimi…

Laps sünnib varsti ja meil pole ainsatki ideed, mida lapsele nimeks panna. Mees jääb endale kindlaks, sest see on tema esimene poeg ja mis kõik veel, mina ei taha samuti, et mu laps peaks omama nime, mida kirjutad ühtmoodi, loed teistmoodi ja hääldad veel kolmandat moodi. Mul on kahju kõigist neist “erilise” ja välismaise nimega lastest, kellele lihtsad Tiiud ja Tiidud on pannud nime, mida nad salamisi tegelikult endale sooviksid. Nüüd ma ei teagi, mida teha… Olen täitsa ahastuses, kas me üldse kokkuleppele jõuame? Mida sellises olukorras teha? Mis juhtub, kui vanemad ei saa lapse nime osas kokkuleppele!?