Rootsis tegutseva ühingu “Päästke lapsed” psühhoterapeudid on aastaid tegelenud selliste ohvrite ja kurjategijatega. Üks nendest on
Christina Back
, kes koostöös
Carl Göran Svediniga
kirjutas ka raamatu: “Miks nad ei räägi? Laste ärakastutamine lastepornos.”

Autorid lähtusid raamatut kirjutades kolmekümne ohvriks langenud lapse juhtumitest, tutvusid politsei kogemustega ning vestlesid ohvrite ja nende vanematega.

Lapsel on raske on eristada

Alustuseks tuleb öelda: mida rohkem on lapsel traumaatilisi kogemusi, seda raskem on tal neid jutustada.
Trauma sügavust mõjutab muuhulgas koht (rünnak toimus lapse kodus) või see milline emotsionaalne suhe ohvril ja kurjategijal oli. Muljete valu suurendab ka kuriteo raskusaste. Siit järelduvalt on raskem faktidele jälile saada juhul kui kuritarvitajaks on isa, kes last mitmete aastate jooksul ära kasutas.

Christina Back tõdeb:
“Ohvriks langenud lapse ei räägi isegi omavahel oma läbielamistest. Isegi mitte siis, kui nad teavad üksteise juhtumeid. Põhjus on samas aga üsna loogiline: valus mälestus salatakse eneses maha, tehakse olematuks. Ning sellest, mida pole olnud, ei saagi ju rääkida.” Teise põhjusena toob Back välja kuriteo perioodilise kestvuse — lapsele tundub, et see ongi normaalne osa tema elust.
„Ma arvasin, et kõik isad teevad nii,“ võib laps vastata.

Lisaks neile põhjustele usuvad ohvrid ühel hetkel, et oma valusast kogemusest ei sobi ju ometi kellelegi rääkida. Vaikimise tingi muuhulgas lojaalsus ja soov oma lähedast kaitsta.
Osa lastest soovib täiskasvanuga endiselt nii väga suhelda, et kardab rääkides rikkuda hinnalise “sõpruse”. Samas võib kurjategija väga pika aja vältel ollagi lapsele vaid sõber, kelle käitumine hakkab mingist hetkest üha enam seksuaalsemaks muutuma. Laps on aga sõprussuhtest juba sõltuv ning soovist ka oma sõbrale jätkuvalt “oluline olla” kohtub ohver nüüd juba kurjategijaga endiselt vabatahtlikult.

Sellises olukorras on lapsel juba liiga keeruline mõelda, et tegelikult kasutatakse teda lihtsalt ära. Ja kui selline mõte tulekski pähe, surub laps selle endas lihtsalt maha. Ning vaikib. Sõpruse nimel. Vaikimise ühe osana ei paljasta laps kurjategijat.

Käesolev uurimus tõdeb, et vähem kui pooled ärakasutatud lastest on suutelised toimunust rääkima. Paraku vaikitakse enamasti just raskematest kuritegudest ning räägitakse neist, mille puhul on kergem sõnu leida. Oluline on siinkohal öelda, et ühtegi valesüüdistust pole ohvriks langenud laste suust kuuldud.
“Sellist juhtumit, mil laps mõtleb kallaletunge välja, pean väga haruldaseks. Kogemus näitab pigem vastupidist,” sõnab Christina Back.

Lapsel peab aitama sõnu leida

Kui kuritegu avastatakse, aidatakse ohvril õigeid sõnu leida. Meeles peab pidama, et lapse rääkima saamine nõuab kannatust ja kogemusi.

Nendest kolmekümnest lapsest enamik korrutas pidevalt vaid ühte lauset: ma ei mäleta midagi. Mälukaotusega pole sel tunnistusel midagi tegemist. Lastel on lihtsalt ülimalt raske kogetud õuduse kirjeldamiseks sõnu leida.
“Läbielatu on nii tundeküllased, et kui laps peaks kõik sündmused üheks pildiks kokku panema, et suudaks ta seda lihtsalt taluda,” kommenteerib Back.

Psühhoterapeudi sõnul on ka ülekuulamine politseis lapse jaoks raske. Osaliselt on ju jaoskond hirmutav, sest sind juhitakse mööda pikki koridore, uksed avanevad ja sulguvad. Kuid osaliselt seostub enamiku laste jaoks politsei pättide ja karistamisega. Nii võibki laps hakata kartma, et just teda tahetakse karistada. Ka lapsesõbralikuks muudetud ülekuulamisruumidele vaatamata võõristab enamik ohvreid politseiasutusi.
Ühe väikese poisi käest küsiti, et kas ta teab miks ta on jaoskonda toodud.
„Sest ma olin halb oma väikese õe vastu,“ vastas laps.

Kriminaalpolitseinik Lotta Finnsson, peab kriitikat põhjendatuks, kuid rõhutab ka arengut ja edu. Arendatud on nii ruume laste vastuvõtmiseks kui ka ülekuulamistehnikaid.
“Me kohtume suuremate lastega vähemalt kaks korda ning väiksematega nii palju kui vaja,” kinnitab rootsi politseinik Finnsson. “Laps väsib juba poole tunniga ning selle aja jooksul ei jõua me kuigi palju.” Finnssoni sõnul püütakse lastega alati luua usalduslik suhe ning justkui muuhulgas räägitakse uurimisel ka argistel teemade. Nii saadakse pilt lapse väljendusoskusest ning sõnavarast.

Psühhoterapeudi sõnul on igakülgne rääkimine ja sündmustest vestlemine protsess. Kuid vestluskohtadena võiks kaaluda ka näiteks lapse kodu või kooli. Oluline on aga, et täiskasvanu aitab lapsel sõnu leida. Sest laps võib püüda rääkida kogu aeg millestki muust. Ainult selleks, et ebamugavat teemat vältida. Lapse avamise töö on aeganõudev ja raske ning tema usalduse võitmine võib võtta aega esimesed neli kohtumist. Oluline on kinnitada, et laps pole temaga toimunus süüdi.

“Sageli soovib laps kinnitada: “Mina ei ole süüdi,” ja seda üle korrata. Seejärel kinnitan mina talle, et ta tõesti pole juhtunus süüdi,” ütleb Back.
“Lapsed usuvad, et kui nad oleks rohkem pingutanud, oleks nad suutnud kuritegu vältida. Nad on muutnud juhtunu osaks ning seepärast peab varuma aega, et lapsele ikka ja jälle kinnitada — sina ei ole süüdi.”

Allikas: ajakiri Ottar, väljaandaja RFSU

Kommenteerib
psühhoterapeut, lastearst Lemme Haldre:

“Eesti seaduse kohaselt on taas lubatud (vahepeal oli keelatud), et laps ohvriga tehakse turvalises situatsioonis videointervjuu ja ta ei pea minema kohtusse. Kohtus esindab last näiteks lastekaitsetöötaja ja näidatakse videot. See hoiab ära lapsele sekundaarse psühholoogilise trauma tekitamise. Ka väiksemates Eesti kohtades on vanematel õigus nõuda videointervjueerimist. Vajadusel sõidetakse selleks ka suurematesse keskustesse. ”

Abi saab Eestis:
TARTU Laste Tugikeskuse info:
Kaunase pst. 11-2 tel. 7484666
email: ch.abuse@online.ee
www.tugikeskus.org.ee

TALLINNAS Perekeskus
Asula tn. 11
http://www.pk.ee/