Sinul pole õigust minu last keelata!
Samas pean tunnistama, et ma enam ei teagi, mis on tänapäeval "korralik kasvatus", sest minu silmis kannab kasvatus järjest rohkem kasvatamatuse nime.
Võib-olla tõesti on kasvatus teinud läbi mingi evolutsiooni, võib-olla olen mina talveunes olnud, kui uued käitumisreeglid kasutusele võeti, võib-olla olen ma vanamoodne 30-aastane. Või millest see tuleb, et head kombed pole enam au sees?
Mul on lapsed, kes elavad täiesti tavalist lapsepõlve oma jonnide ja kapriisidega, rõõmude ja vallatustega. Ma ei nõua ega õpeta neid nagu muinasjutu lastetoa kuri kasvataja, kes iga piiksatuse või vale sammu pärast hurjutab ja karistab. Pigem ikka seletan, miks ühte või teist asja pole sobilik teha. Miks teatris ei räägita valju häälega, miks täis suuga on targem vaikida, miks kaupluses ei tohi riiulitelt asju alla tõmmata, miks poriste jalgadega bussis istmetele ei ronita jne. Minu päevas on sadu miks´e. Ka minu lapsed eksivad teadmatusest või ka tahtlikult keeldude piire katsetades.
Lapsed on oma elutee alguses ja vajavad õpetusi ja seletusi. Mind on lapsepõlves samuti õpetatud ja olen oma vanematele selle eest väga tänulik.
Situatsioonid, mis mind seda kirja kirjutama ajendasid, on aga tõeliselt häirinud...
Astusin kommipoodi, kus saab suurest riiulist ise lahtiseid komme valida. Minu kõrval valib ema koos umbes viie-aastase pojaga komme. Vaatan, et poiss võtab kommi ja topib suhu. Ema ei tee väljagi, kuigi näeb. Kui poiss teise kommiga sama on tegemas, ütlen emale, et teie poeg sööb juba teist kommi, kas teile ei tundu, et nii pole sünnis.
"Kuulge, see pole teie asi, ärge toppige oma nina teiste inimeste tegemistesse," ütleb ema kõiki sõnu rõhutades.
"Vabandust, aga see on ju nagu vargus. Sest see siin pole degusteerimise koht, vähemalt ei ole siin sellekohast silti," vastan ning mõtlen, et ehk ema tõepoolest ei märganud lapse tegevust.
"Mida? Kas te süüdistate minu last varguses, te häbematu!"
Ka müüja, kes ühe teise kliendi teenindamise on lõpetanud, tuleb meie juurde ja küsib mis mureks. Ütlen, et tegin lihtsalt märkuse, sest neid komme ei ole vist sobilik enne maksmist süüa. Müüja vaatab emale otsa, kuid ema viskab pooliku kommikoti riiulisse, haarab lapsel käest ja tirib kommi mugiva poisi kaupusest välja.
"Selliseid on siin järjest rohkem! Kui turvameest läheduses pole, lähevad nii mõnedki kommid taskusse või suhu. Kuid turvasid on meil mitme kaupluse peale vaid üks."
Aga moraal? Vanemad annavad ju oma eeskujuga vaikiva nõusoleku nii käituda. Nii ju kavatatakse taskuvaraste põlvkonda!
Teine situatsioon:
Abikaasa on olnud peaaegu aasta uues töökohas ja kutsus külla ühe töökaaslastest, koos perega. Olin meeledi nõus ja lootsin, et meie nelja-aastastest saavad ehk isegi sõbrad.
Kõik oli armas, jõime, sõime ja lapsed läksid mängima. Külla tulnud nelja-aastast aga ei huvitanud miski. Otsisin talle riiulist erinevaid mänguasju, soovitasin neile erinevaid laua- ja rollimänge. Kuid peaaegu iga 10 minuti järel jooksis väike külaline hoopis meie magamistuppa voodi peale hüppama. Keelasin teda ettevaatlikult ja ütlesin, et meil voodis ei hüpata. Tüdruk jooksis elutuppa ja hakkas sektsioonkapi sahtlites sorteerima. Vanemad istusid samas lähedal ja nägid kõike pealt: et laps pidevalt magamistuppa hüppamas käis ning kuulsid, et keelasin. Keelasin rahulikult ka sahtlite sorteerimist ja ütlesin, et seal pole laste jaoks midagi. Kuid vanemad ei reageerinud ja hetk hiljem oli laps juba minu kosmeetikakoti kallal, seejärel asuas köögikappe sorteerima.
Saan lapsest aru - on uus koht ja palju uusi huvitavaid asju. Kuid ma ei saa aru, et see on ka vanemate meelest täiesti normaalne, et laps võib võõras kodus teha mida tahes!
Kui siis laps maisihelveste pakiga elutuppa naases ja helbeid õhku visates neid sööma hakkas, keelasin ma lapse vanemate jaoks vist natuke liiga kõva hääletooniga, et meil nii ei tehta ja nii ei sööda ning maisihelbeid vaiba sisse ei tambita. Külla tulnud ema vaatas mind nagu mõrvarit.
"Meil sellist karmi kasvatust ei ole ja meie laps saab teha, mis talle meeldib, traumasi toob tulevik talle niikuinii," ütles ema peaaegu et sisitades.
"Loomulikult toob, aga sellegipoolest ei saa lapsed teha mida tahavad (ise mõtlesin, et keelamiseta kogeb see lapse neid traumasid kindlasti veelgi enam)," kuid püüdsin siiski sõbralik olla.
Palusin lapselt helbepaki enda kätte ja hakkasin laialipillutud toitu koristama, mees tuli mulle appi ja külalised vaatasid pealt, kuidas me nende võsukese tegevuse tagajärgi koristasime.
Ei mingit abi, ei mingit vabandust ega lapse keelamist!
Need kaks situatsiooni on ainult mõned näited. Kõrvalt teiste perede elu vaadates on vahel tunne, et lapsed otsustavad neis kodudes kõik. Nende pilli järgi joostakse, neil lastakse teha mida tahes, lausa kardetakse, et lapsed keelates rikki lähevad.
Aga keelud on ju armastuse piirid. Keelud on turvalisuse alus!
Või elan ma dinosauruste ajastul?
Miks alluvad täiskasvanud üha enam oma laste tahtele?
Kas kombed on jäänud tõesti ja igavesti minevikku?
