ŠOKK: sain teada, et mu isa ei olegi mu pärisisa!
Mida teie teeksite, kui te saaksite ühel päeval teada, et inimene, keda te 21 aastat oma isaks olete pidanud, polegi teie isa? Sellise küsimuse esitab üks murelik naine Naisteka foorumis ning kirjutab oma loo.
Minu lugu on järgmine. Minu vanem õde ja vend on minust mõned aastad vanemad, mina 21. Meil on ühine isa, kellega mu ema läks lahku siis, kui mina olin 2 aastane. Isa pettis ema, korduvalt, aga nende kooselu kestis siiski, arvatavasti sellepärast, et ma olin veel väike ja emal oleks raske olnud 2 väikse lapsega + mina, kes ma olin alles tita.
Kui olin kaheseks saanud, läksid nad lahku. Mõnda aega oli ema üksi ja siis tutvus ta mehega, kellega on siiani koos ja kellega on 1 laps — minu noorem õde. See on minu kasuisa, kes on mind väiksest saati kasvatanud ja hoidnud ja ma olen väga õnnelik, et meie peres on selline suurepärane inimene. Isaga, keda ma siiani isaks olen pidanud, väga palju iseenesest ei suhtle. Tal on oma pere, kuigi oma praeguse naisega tal lapsi pole, ühesõnaga tema lapsed oleme vaid meie 3. Oma väidetavat isa näen umbes 5 korda aastas, kui on tähtsamad sündmused/pühad. Aga üsna tihedalt suhtlen isapoolse vanaema ja vanaisaga (külastan neid iga nädal jne) ja üldse terve isapoolne suguvõsa on täis võrratuid inimesi.
Täna mu ema ütles, et ta peab mulle midagi ära rääkima, enam ta ei suuda endas hoida ja ta lausus need sõnad... Et mu isa ei ole mu päris isa... ma ei hakka täpsemaid detaile avaldama, aga ta ütles, et ta oli tihti üksi 2 lapsega, sest isa lihtsalt polnud kodus, siis ta leidis kellegi ja see juhtus vaid korra...vaid korra... tänu sellele korrale olen mina siin ilmas. Nad leppisid kokku, et nad ei räägi sellest kellelegi. Terve suguvõsa peab mind oma sugulaseks ja mitte keegi ei tea sellest
Ema küsib, et mis nüüd saab. Ta teab, et tal pole mingit õigustust oma teole. Mida ma peaksin tegema? Ma ei suuda minna oma vanaema ja vanaisa poolegi, sest ma mõtleksin kogu aeg sellele, et nad on tegelikult mu jaoks võõrad inimesed! Või kuidas reageeriks inimene, keda ma oma isaks pidasin, kui ta saab teada, et ma ei olegi tema tütar? Seda kõike on lihtsalt liiga palju...
Olen terve elu arvanud, et sellised asjad saavad ainult seebikas juhtuda! Kas mu pärisisa oleks üldse huvitatud minu nägemisest? Tal on ju ka oma pere. Ma ei suudaks öelda ju minu jaoks võõrale inimesele „isa“. Kõige iroonilisem asja juures on ka see, et ma olen tegelikult kogu aeg mõelnud, et miks mul oma isast mitte midagi pole, ta on oma välimusest minu täielik vastand, mitte ühtegi asja pole temast. Ei saagi olla ju, kui ta ei ole minu pärisisa.. .
Olen oma emale ka korduvalt öelnud, et mul on tunne, et ma ei ole mitte kellegi moodi. Mida mu ema on nendel hetkedel pidanud tundma? Ma ei tea, kes ja milline on mu pärisisa, ma ei tea, kas ma saangi seda teada, sest kuigi mu ema varjas seda mu eest pikki aastaid, on ta parim inimene mu elus ja alati teinud kõik, et lastel oleks hea. Samas ma mõistan teda.
Mu edasised otsused mõjutavad väga palju ka seda, mida temast arvama hakatakse, kui selline asi välja tuleb ja ma ei taha oma emale mingit laimu kaela, sest ta pole seda väärt. Aga tunnen ka, et ei suuda seda endas hoida. Ma ei saa elada terve ülejäänud elu teeseldes, et kõik on nii, nagu ma seni arvasin, ma lihtsalt ei saa.
Kas keegi oskab lihtsalt nõu anda, mida teha? Kuigi ma kujutan ette, et väga raske on end sellisesse situatsiooni asetada.
