Soomes töötav ema: läbi raskuste olen aru saanud, kui tähtis emadepäev ikkagi on

Ei oskagi kuskilt alustada. Töötan Soomes ja olen juba aastaid Delfi Naisteka lugeja. Inimeste lugusid lugedes saan end hoida kursis sellega, mis kodumaal inimestel südamel. Ei oleks kunagi arvanud, et ka ise oma loo saadan, aga emadepäeva eel tundsin, et tahan oma kogemust jagada. Läbi raskuste olen aru saanud, kui tähtis emadepäev ikkagi on.

Kes ise Soomes või kaugemal töötanud, teab, kui raske on eemal olla. Muidugi on olemas Skype ja Facebook, aga see on vaid pildid ja sõnad arvutiekraanil. Mul on kaks teismelist last. Nad on juba piisavalt vanad, et teada, miks pidevalt mitu nädalat järjest eemal olen. Nende trenniraha on vaja maksta, talvel on suured küttekulud, vanaema vajab abi. Olen õppinud maalriks ja see on see üks valdkond, kus oskan töötada. Paljud mõtlevad, see on lihtne seinade võõpamine, aga see on palju keerulisem ja spetsialistid on hinnatud. Ka Eestis jätkub tööd, aga palk pole piisav, et kahte last üleval pidada. Mul on ka kolmas laps — mu abikaasa. Ta käib küll tööl, aga palk on väike ja suur osa kulub selleks, et poest viina ja õlut juua.

Tähtpäevadel alati kohal

Viimased kolm aastat olen töötanud Soomes. Kaks nädalat seal, üks kodus. Selline on minu rutiin. Tähtpäevad on minu jaoks siiski olulised. Alati on õnnestunud jõulud kodus veeta ja ka laste sünnipäevadel olen kohal. Või mis lapsed nad enam on, teismelised. Teatud päevad on meie jaoks siiski olulised. Isadepäevadel tähistame seda korraliku õhtusöögiga. Õnneks on mees suutnud sel õhtul tavaliselt kaine olla. Teine tähtis päev on emadepäev. Kui lapsed olid veel väikesed, siis olid lasteaias ja koolis peod. Nad tegeid mulle alati kaardi ja tõid õuest korjatud lilli. Nüüd on nad juba suuremad, aga hetked lapsepõlvest on alati meeles. Näiteks seegi, et hommikul on siis kohustuslik söök pannkoogid murakamoosiga. Ükski aasta polnud vahele jäänud. Kuni eelmise aastani.

Mees jõi terve nädalavahetuse

Mul olid juba laevapiletid ostetud, pidin reede õhtul Eestisse tagasi tulema. Õnnetuseks anti aga viimasel hetkel teada, et Helsingi lähedal on üks objekt, mis tuleb nädalavahetusega ära teha. Pakuti ka topeltraha nädalavahetuse töö eest. Jäin nõusse. Raske oli küll, aga mõtlesin, et ostan lastele midagi ilusat.

See oli vale mõte. Pannkookide söömise asemel veetsid lapsed emadepäeva hommiku traumapunktis. Mees läks reede õhtul sõpradega välja, laupäeval koju ei jõudnudki, sest magas vist mingi sõbra juures. Laupäeval jõi edasi ja läks õhtul sõpradega ühte vanalinna baari. Seal läheb  trepp alumisele korrusele. Ta suutis pühapäeva varahommikul seal kuidagi kukkuda ja lõi pea veriseks. Ta oli teadvusel ja helistas meie vanemale 16aastasele pojale. Poeg võttis oma aasta noorema venna kaasa ja läksid isa vaatama. Kohale kutsuti kiirabi ja sõit oligi Mustamäele traumapunkti. Isa oli ikka veel täis. Õnneks suudeti asi ikka nii lahendada, et politseid ei kutsutud ja kainenema teda ei viidud. Haav õmmeldi kinni ja lapsed viisid isa koju. Mina olin samal ajal Soomes, tegin tööd ja nutsin. Olen kindel, et sel emadepäeval nutsid ka mu pojad. Isa läks koju magama. Kui üles ärkas, siis hakkas jälle jooma. Mina läksin esmaspäeval koju ega suutnud oma poegadele otsagi vaadata. Abikaasal oli kõigest suva. Umbes kuu aega ei rääkinud pojad minuga praktiliselt üldse. Olid vaid viisakusväljendid. Kui jälle Soome läksin, siis ei tahtnud nad minuga isegi Skype’is suhelda. Lõpuks leppisime ikkagi ära ja lubasin, et emadepäeval olen alati kodus.
Isegi siis, kui nemad on juba 30 ja mina lähenen 60-le. Vahet pole, emadepäev on meie emadepäev.

Mulle aitab

Nüüd on sellest peaaegu aasta möödas. Kirjutan seda teisipäeval. Taas on mul laevapilet reedeks ostetud. Ja täna hommikul teatas ülemus, et oleks vaja laupäeval ja pühapäeval objektil olla. Hoidsin vägisi nuttu tagasi. Ütlesin alguses jah, kuid siis istusin maha ja mõtlesin selle üle pikemalt. Saatsin kõik pikalt! Ütlesin, et mina ei ole nõus see nädalavahetus tööl olema. Ülemus sai vihaseks, aga samas ei valladanud ka. Ma ei teagi, mis edasi saab. Kui ka vallandakse, mul on ükskõik. Mina olen emadepäeval kodus. Mees joogu end täis, mina teen ikka pannkooke!
Töö ja palgata ei saa hakkama, aga veel vähem saab hakkama pereta.