Üks põhjus, miks isa tuvastamata jäetakse on abieluvälised suhted. Kas kohustuslikus korras isanime sünniaktile kirjutamine ei või tekitada mitmelapselistes peredes lisapingeid “võõra lapse” väljatõrjumise näol? Nii “petetud” vanema kui ka teiste laste poolt?

Perekonnaseaduse kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Et välistada põlvnemine abielumehest, tuleb selle kohta abikaasadel esitada ühine avaldus või tuleb teisel mehel isadus omaks võtta. Olukorras, kus abieluväliselt sündinud laps jääks ilma isakandeta, oleks seega võimalik olukorras, kus abikaasad on vastavasisulise ühise avalduse selle kohta esitanud. Seega on peres niikuinii teada, et laps ei põlve abielumehest.

See, kas lapse sünnitunnistusel isakanne puudub või on isana märgitud keegi teine, ei oma seega tähendust. Lisapingeid taolises olukorras ei maanda ega vähenda vähemalgi määral sünnitunnistusel olev isakanne, küll aga kaitseb isakande olemasolu lapse õigusi.

Igal asjal on kaks tahku. Kui ema ei taha mõjuval põhjusel isa nime avaldada — vägivaldsus, alkoholism, puudulik kasvatamisvõime — siis kas mehe nime sünniakti kirjutamine ei pane last riigi poolt tulevikus ebameeldiva kohustuse ette kanda hoolt mehe eest, kes justkui paberite järgi on isa, aga tegelikult pole seda kunagi olnud? Jah, iseenesest on ju võimalik läbi kohtu sellest kohustusest vabaneda, kuid see tekitab ju lapsele lisakulutusi.

Olukorras, kus lapse sünnitunnistusel olev isa, kes ei ole lapse ülalpidamisse panustanud, soovib hiljem lapselt ülalpidamist, peab ülalpidamist nõudev isik ise vastava nõudega kohtusse pöörduma (sarnaselt nagu alaealine lapski peab oma vanemalt elatise saamiseks esitama kohtusse hagi). Perekonnaseadus sätestab, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda — eelkõige kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu. 

Seega ülalpidamiskohustus, mis lasub täiskasvanud lapsel oma vanema ees, on otseses seoses sellega, kas vanem on täitnud oma ülalpidamiskohustust laps ees. Nagu öeldud, ei pea täiskasvanud laps oma nõude välistamiseks ise kohtusse pöörduma, vaid vastava ülalpidamisnõude peab esitama lapsevanem ning hiljem peab see lapsevanem tõendama, et tema on oma ülalpidamiskohustust lapse ees täitnud.

Isaduse omaksvõtt ei tähenda automaatselt, et isa peab lapsele elatusraha maksma hakkama. Järelikult jääb suurem koorem siiski ema kanda. Kuidas laps sellest kõigest võidab, kui ta teab küll oma isa nime, kuid ei saa temalt mingit toetust? Kas see ei tekita just rohkem pahameelt?

Mõlemal lapsevanemal lasub õigus ja kohustus oma lapse eest hoolitseda. Eelduslikult täidavad mõlemad vanemad ühiselt lapse ülalpidamiskohustust. Olukorras, kus lapse üks vanem ei ela lapsega koos ning ei osale lapse kasvatamises, on lapsega kooselaval vanemal lapse seadusliku esindajana õigus esitada lahuselava vanema vastu elatise nõue. 

Seega tõepoolest on last kasvataval vanemal eelkõige õigus teise vanema vastu nõue esitada, kuid see, kas kohtu poolt väljamõistetud elatise nõuet on võimalik täitemenetluse raames täita, on täitemenetluse edukuse küsimus. Igal juhul pöörab kohtutäitur lapse elatise nõude täitmisele. Isegi olukorras, kus lahuselavalt vanemalt ei ole teatud perioodi jooksul võimalik täitemenetluse raames elatise võlgnevust kätte saada (nt on isik osalise töövõimega, puudega või isik, kes ei tule isegi oma ülalpidamisega toime) on võimalik, et lahuselav vanem saab näiteks päranduse, mille kohtutäitur koheselt sissenõudmisele pöörab. Seega on alati võimalus, et elatise võlgnikul tekivad rahalised vahendid, mille arvelt lapsele elatist maksta. 

Selgituseks, et lapse õigus ülalpidamisele on üksnes üks väike osa lapse õigustest üldisemalt. Lapsel on muuhulgas õigus oma mõlemale vanemale, õigus nii ema kui ka isa armastusele, nii ema- kui ka isapoolsele suguvõsale, õigus oma geneetilisele sugupuule ja tervist puudutavale informatsioonile, õigus pärida.

Kõikidel juhtudel ei ole isa määramine võimalik ning alati ei soovi ka naine seda nime sünniaktil kunagi näha — näiteks vägistamisjuhtumite puhul. Mis sellises olukorras ette võetakse?

Erandjuhtumeid on alati (vägistamisjuhtumid, kunstlik viljastamine) ning nende eranditega tuleb kindlasti ka arvestada, kuid erandite olemasolu ei välista üldreeglite sätestamist.

Hea lugeja, avalda palun enda arvamust kommentaariumis — kas isa nime sünniaktile kirjutamine on vajalik või mitte?