Süütunne — ema hoolega hoitud saladus

Emadus on imeline staatus, mis õpetab naise uuel tasandil elu kogema. Kuid emaks saades hakkab naise hinges koos emaarmastusega kasvama ka hoolega hoitud saladus — süütunne. Sest emagi tahab vahel olla naine, elades enese elu. Ent süütunne seda ootabki. Aega, mil ema läheb reisile või kontserdile… lasteta.

Kus mu laps viibib, miks tema ei saa osa oivalisest muusikaelamusest, sosistab emade süütunne.

Söömata toidud

38-aastane üksikema Paula käib iga kuu jooksul vähemalt paar korda kohtamas. Ja kus siis mujal kui mitte pubis, kohvikus või restoranis. Iga kord tunneb ta süümepiinu, et tema 11-aastane poeg on üksi kodus, mängib teleri- või arvutimängu ega viitsi ise endale süüa teha. Koolis poeg sööb, pärast kooli peaks soojendama endale ise. Paula jookseb vahel lõunapausi ajal koju, puhvetist ostetud praad kaasas. Ikka selleks, et lapsel oleks koolist tulles söök olemas. Kuid sageli leiab Paula töölt koju jõudes laualt avamata karbi.

Naine tunnistab, et põeb üksikema kompleksi ning püüab last hoida ja hellitada. Kuid samas ütleb, et raske on tõmmata piiri hellitamise ja tavalise hooldamise vahele. Eriti kui see puudutab toitmist.

Tavalist olukorda kirjeldab Paula nii: sõidame kolleegiga lõuna ajal linnast välja sööma. Õnneks on meil suhteliselt vaba graafikuga kontor. Alguses tundub mõte mulle lahe, naudime väljasõitu ja ajame juttu. Aga järsku hakkab mul nagu kipitama ja keerama sees — kus poiss on, kas tema on ikka söönud. Ja see mõtlemine teeb närviliseks ja rikub ka väljasõidu.

Samamoodi võib juhtuda õhtul restoranis. Istume, ajame sõbraga juttu — ja siis hakkan mõtlema ja muretsema, püüan WCst helistada. Tema muidugi on pannud telefoni sellise režiimi peale, et saab mängida ja välja helistada, aga sissetulevaid kõnesid vastu ei võta. Ma ei tea mis selle nimi on. Igal juhul vastu ta ei võta. Noh ja saage siis aru — inimesed — lihtsalt ei maitse mulle enam ei supp ei salat. Ma saan aru, et selline mõtlemine pole eriti kasulik, aga tahtsin oma muret jagada. Ma ei tea, kas ma suudan ennast muuta.

Kahe mehe vahel

43-aastane lahutatud, kahe täiskasvanud ja ühe teismelise (14a) poja ema Ruth on leidnud uue elukaaslase. Mees elab teises linnas ja nii on naine sageli öösiti kodust ära, ja kui ta ka ööd kodus on, siis käib ta ju vahel ikka õhtuti kontserdil ja teatris. Ruthigi painavad muremõtted: kuulates head muusikat, katkeb mõnikord tema keskendumine ja ta tunneb kahetsust, et poeg ei saa temaga koos seda nautida.

Samas kinnitab Ruth, et koos poja ja kavaleriga restoranis käia ei ole ka mõistlik. Sest pojal on oma sõbrad, oma mõtted ja teemad. Täiskasvanutel aga jälle oma jutud.

Eraldi linnades elamine tekitab igatsust ja soovi jagada romantilisi hetki igal koosoldud võimalusel. Kuid millisele lapsele meeldiks näha “nurruvat” ema, kes laseb enesel kätt silitada ja sügavalt silma vaadata.

Samas on Ruthil vedanud, sest ta saab oma igatsusemõtteid jagada nii poja kui ka mehega. Ning tegelikult veedetakse ka kolmekesi aega ja tähtpäevigi — jõuludest jaanini, sünnipäevad tagatippu. Ja suvel remonditi kolmekesi verandat.

Ruthi meelest vajavad teda mõlemad mehed. Kuid poeg pole siiski veel nii suur, et üks mitu päeva kodus majandada. Nii mõtleb Ruth hommikuti teisest linnast mehe juurest otse tööle sõites juba sellele, kuidas töölt võimalikult vara poja juurde koju minna. Nii käib naine lõunapausi ajal poes, ostab head ja paremat ning sõbrannadega kohvitamise asemel kihutab pärast tööd koju. Ruth tunnistab, et muretseb oma poja pärast ja tahab tal aidata küpseda täiskasvanuks.

Selline saladus on emadel. Siiski mitte kõigil. Ning ehk küsivad mõned lugejatest nüüd: on’s vale muretseda ja elada laste jaoks ja pärast? Mõned lugejatest aga vangutavad pead ning soovitavad: õppige elama hetkes ning neid nautima!