"Tean, et mees võiks mind lastega veidi rohkem aidata, aga meil oli aastaid tagasi kokkulepe, et tema nii suurt perekonda ei taha."
,,Liigutage ennast! Palun liigutage ennast!” kordan sajandat … ei, ilmselt tuhandendat korda. Selline tunne, nagu mu lapsed oleks suvevaheaja jooksul hoopis tigudeks muutunud.
,,Emps, mu püksid on ikkagi kortsus!” seisab Tristan mu ees viigipükstega, mille ta ilmselt on just praegu oma toa kõige suuremast tolmuhunnikust välja võtnud.
,,Ütlesin sulle eile päeval, et pane tänased riided valmis,” tunne, kuidas ärritus minus iga hetkega üha kasvab.
,,Ma paningi! Tegelikult olin veel tublim — panin need püksid juba kevadel valmis. Siis kui kool lõppes. Sellest ajast alates on nad mind truult seal nurgas oodanud,” selgitab poiss mulle muiates otsa vaadates. Tegelikult on ta vastus ju isegi naljakas, aga minul on käes ärritumise kaheksas tase. Maksimaalsest seitsmest tasemest.
,,Tegutsege! Minge kooli!” käratan üle köögi. ,,Kas te saate aru, et täna on selle kooliaasta esimene koolipäev. Ma tahan, et te vähemalt 1.septembril õigel ajal kooli jõuate. Ja mul on vaja tööle minna, mitte teil sabas käia ning ainult käsutada.”
,,Ära karju meie peale!” kostub kuuest suust vaikset pominat, kuid ometigi hakkavad siiani umbmääraselt köögis uimerdanud kogud ennast kiiremini liigutama. Juba tunnen neis ära oma kuus last, kes pere ühise hakkamasaamise nimel palju pingutavad. Just täpselt selline kokkulepe mul oma lastega on — mina rabelen tööl, et peret üleval pidada ja nemad hoolitsevad kõik selle eest, et neil hinded korras, huviringides ja trennides käidud ja enda järelt koristatud oleks. Viiese Angela eest hoolitsemine on samuti suurel määral vanemate laste kaelas olnud.
Eks aegajalt aitab mu abikaasa Krister ka Angelat lasteaiast ära tuua. Enamasti on ta aga tööpäevast liiga väsinud ja heidab koju jõudes teleka ette. Tean, et mees võiks mind lastega veidi rohkem aidata. Meil oli aga aastaid tagasi kokkulepe, et tema nii suurt perekonda ei taha. Kui mina tahan, siis pean ise ka suureneva koormusega hakkama saama.
Kristeriga kohtusime ülikoolis. See oli armastus esimesest silmapilgust. Unelmate mees, keda olin aastaid oodanud. Pärast ülikooli lõpetamist kolisime Tallinnast Pärnu-Jaagupisse. Minu jaoks oli mõeldamatu lapsi linnas kasvatada. Minu vanemad olid selleks ajaks juba mõlemad surnud. Kristeri sugulased elavad enamuses Tartumaal. Minu jaoks oli selge, et neist soovin väga kaugele kolida.
Krister oli heal juhul nõus kolme lapsega. Kõik üle selle oli tema jaoks mõeldamatu. Mehe õnneks leidus tema ümber suurel hulgal inimesi, kes oigasid juba siis, kui tuli välja, et kolmanda lapse asemel saame hoopis kaksikud Loora ja Luukase. Sõbrad ja sugulased tegid Kristerile selgeks, et nüüd me sureme nälga. Mina olin tol ajal kahe esimese lapse kõrvalt ülikooli lõpetanud ning mõnda aega töötanud kvaliteedispetsialistina samas firmas, kus tänaseks olen kvaliteedijuhiks tõusnud.
Töö juures on minu roll nii toodete kvaliteedi, kui ka tootmisprotsessi efektiivsuse eest vastutamine. See tähedab palju tabeleid, pidevat jälgimist ja analüüsimist.
Eks ma kodus teen tegelikult sama. Mul on tabelid kõigi laste huviringide, pere rahaliste kulutuste ja kodus tegemist vajavate tööde kohta. Hoian kõigel silma peal ja tegelen kõigega korraga. Muidu ei oleks võimalik kaheksaliikmelist perekonda toimimas hoida.
Enamasti ma küll ei tea, kas me oleme seitsme- või kaheksaliikmeline. Krister ei taha meiega koos väga midagi teha. Tema jaoks pidavat meie seltskond liiga lärmakas olema. Pärast ülikooli katkestamist proovis mees erinevaid töökohti. Nüüd on aastateks jäänud truuks rekkajuhi ametile. Seega on mees harjunud pikkadel sõitudel palju üksi olema. Mina omas peas mõtlen, et siis ta peaks just koju tulles õnnelik olema, et saab meiega koos aega veeta. Tegelikult on vastupidi — mees heidab ennast teleka ette ning suurimaks mureks on, millised saated vahepeal vaatamata on jäänud.
Krister on lastele tegelikult hea isa. Ta hoolib neist. Lihtsalt ei taha igapäevases sagimises ja rahmeldamises osaleda. Seda aga kuue lapsega peres jätkub. Mis sellest, et meie vanim laps Tristan on juba 15-aastane ning noorim viiene. Kui kõik kuus last õhtusöögi laua ääres oma päevast räägivad, on tunne sama, nagu oleks koos kuus viieaastast, kes kõik arvavad, et just nende jutt on kõige olulisem. Ma armastan neid ühiseid õhtusööke. Krister sööb koos kogu perega aga alati näoga, nagu oleks tal ilge kõhuvalu. See on tema reageering meie elavatele aruteludele.
Kui lapsed olid väiksemad, siis võttis Krister ikka kodus nad koos endaga tööd tegema. Näitas ja õpetas, kuidas ehitada või autot remontida. Nii ongi meie vanim laps Tristan kõige rohkem saanud isaga koos olla. Praeguseks kaheteistkümnene Karoliina mehelikest töödest väga huvitatud polnud. Kui kaksikud sündisid, siis hakkas Kristeri huvi vähenema, sest selleks ajaks oli tema jaoks lapsi juba liiga palju. Limiit oli ületatud. Siis hakkasid tihenema vajalikud retked sõprade juurde. Eriti õhtuti. Sest Kristeril oli vaja just sel õhtul mingi oluline teema sõpradega läbirääkida.
Mingi aja ma võitlesin sellega ja püüdsin meest pere juures hoida. Lapsed aga kasvasid ja muutusid iga hetkega üha rohkem minu meeskonnaks, toetavaks turvaringiks. Inimesteks, kes mõistavad maailma sellisena, nagu mina ja keda ei pea selleks veenma. Nii ma teadsingi, et neid peab veel ja veel rohkem olema.
Pingutasin töö juures üha rohkem. Tristan sündis ülikooli 2.aasta poole peal. Karoliina kohe peale lõpetamist. Ülikooli lõpetasin rasedana ühe väikese lapse kõrvalt. Krister jättis Tristani sündides ülikooli pooleli. Sellest oli küll kahju, kuid annan endale aru, et mina olen tänaseks karjääriredelil nii kõrgele jõudnud just seetõttu, et Krister tol ajal nii otsustas. Ta läks tööle ja aitas Tristani hoidmisega. Nii saingi mina ülikooliga hakkama. Ilmselt on see üks põhjus, miks ma aegajalt annan Kristerile andeks käitumist, mis esimese hooga ärritab. Mõtlen, et kui ta poleks ülikooli meie pere hakkamasaamise nimel pooleli jätnud, siis ta oskaks ehk mind paremini hinnata ja minust rohkem hoolida.
Pärast kaksikute sündi olin kvaliteedispetsialisti kohalt tervelt aasta aega kodus. Järgmiste laste sündides naasesin tööle juba mõned kuud pärast lapse sündi. Palkasin lapsehoidja, kes kodus pisikesi vaatas. Suuremad käisid selleks ajaks lasteaias. Just tänu sellisele pühendumisele olen ennast üles töötanud ja suutnud sellist suurt peret ülal pidada.
Kristeri hobiks on vanad autod. See tähendab, et tema palk läheb suuresti nende taastamisele. Samuti saavad autod selle vaba aja, mis telekast ja sõpradest üle jääb. Eks ma mõistan, et mehel on lõõgastuda vaja. Mõnikord see ärritab, kuid enamasti mõtlen, et võin õnnelik olla, et mul üldse mees kõrval on. Paljudel pole ju sedagi. Meestevaba Eestimaa. Mõnikord on meil ju koos täitsa tore.
Ümbritsevate inimeste käest kuulen tihti, et olen supernaine, sest mul on nii palju lapsi ning nende kõrvalt selline töökoht. Ise tean, et teistsuguse töökoha kõrvalt poleks võimalik sellist hulka lapsi kasvatada. Ma ei ole supernaine! Püüan vaid enda elule mõtet anda ja mingi jälje maailma maha jätta!
"Mina, supernaine, jään ellu!" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" viies raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad
