Teismeline pihib: me ei koli kallima vanemate juurde, et tasuta elada!

Lugesin Naistekas avaldatud lugusid “Tütre poiss-sõber osutus täielikuks parasiidiks” ja “Poja kallim elab pidevalt meil” ja läksin ausalt öeldes päris ärevile.On tekkinud mingi arusaam, et kui laps elab veel kodus, ei peaks ta ka oma kallimat vanematele "toitmiseks" tooma. Loomulikult ei peaks, aga ega noored siis toidu pärast ühe katuse all taha elada!

Olen 19aastane ja istun praegu oma poiss-sõbra kirjutuslaua taga, mis asub ei kusagil mujal kui tema vanematekodus. Poiss läks hommikul kooli, aga mina olen tõbine ja jäin koju. Just, ma nimetan seda enda koduks. Mul on ka teine kodu, mis ei asu siit muide üldse kaugel, aga ma eelistan olla siin ja seda juba üle nelja kuu. Pooled mu riided on siin, isegi mu hommikumantel on siin.

Meie jaoks kujunes kõik iseenesest. Mu poiss elab suures majas, mina väikeses korteris. Kuna veetsime niikuinii enamuse ajast ninapidi koos, siis hakkasin ka siin ööbima. Üha tihemini, kuni lõpuks ei olnudki enam mõtet siit ära minna. Loomulikult olen ma ka mõnel ööl nädalas enda kodus, enamasti kaks ööd. Seda siis, kui poisil on õhtul kaua trenn ja ma ei viitsi üksinda tema toas passida.

Ma saan oma kallima vanematega väga hästi läbi. Tal on vahva ema ja väga ägeda huumorimeelega isa. Tema kaks väikest õde on imearmsad. Me mängime koos, õhtul sööme koos… Aga ma pole kordagi aidanud siin süüa teha. Paaril korral pakkusin abi, aga ema ütles, et saab ise hakkama. Seega, jah, ma ei liiguta kõhutäie saamiseks küll lillegi, aga keegi ei paista sellesse imelikult suhtuvalt.

Mul on ilusad pikad juuksed, aga ma ei jäta neid vannituppa. Ma pesen enda järelt nõud ära ja aitan vahel poisi väikeõdesid hoida. Minust on siin abi ja kasu ja kellelgi pole seetõttu, et ma siin elan, tükki küljest võetud. Ma ei ole parasiit ja ma palun kõiki lapsevanemaid — ärge nüüd suhtuge kohe eelarvamustega, mitte kõik noored pole suitsetavad ja tittesid tegevad parasiidid!