Tema lõi ja sõimas ja mina muudkui vabandasin

Kristiina (19) elas kaks aastat koos mehega, kes teda julmalt peksis. Mees keelas tal suhtlemise sõprade ja isegi perekonnaga ning sundis Kristiinat iga kord pärast keretäit andeks paluma. Kristiina ei ole toimunust tänaseni kellelegi rääkinud. "Ma lihtsalt ei julgenud tunnistada, et selline asi juhtub minuga," ütleb ta.

"Umbes 3 aastat tagasi alustasin suhet ühe poisiga. Teadsin tegelikult teda isegi kauem, juba 5-6 aastat kindlasti. Paar esimest kuud oli kõik täiesti normaalne, mõnikord ikka esines mõningaid lahkarvamusi, kuid üldjuhul olulisi probleeme polnud. Kuid kuskil kolmandal kuul hakkasid asjad halvemaks minema. Nimelt hakkas ta oma iseloomu näitama. Kuna ta perekond on seotud Jehoova usuga, olid ka temal üsna ranged seisukohad mõningatel teemadel. Näiteks suhete puhul oli see, et mees on teatud määral tähtsamal kohal ja kui ikka mees leiab, et miski talle ei sobi, siis naine peab sellega nõustuma. Loomulikult oli suureks probleemiks ka minu usu puudumine.

Vabandama pidin mina

Kuna mina olin temal esimene tüdruk, aga tema minul esimene poiss ei olnud, siis tekkis ka sellega probleeme. Nimelt tema arust oli kohatu ja litsakas, et tema minul esimene polnud. Esimene kokkupuude vägivallaga leidiski aset pärast väikest pidu, kus talle oli väga vastumeelne, et ma üldse julgesin kellegi teisega suhelda. Kui koju jõudsime, siis sõimas ta mind litsiks, hooraks, mitmemehepidajaks jne. Kuna ma ei salli, et mind sõimatakse, siis loomulikult ütlesin talle ikka vastu ka, et mida ta ajab jne. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas see algas, aga tean, et lõpuks olingi lihtsalt vastu seina surutud, tema kägistas, lõi, sõimas… see kestis umbes 3 tundi. Kõige kummalisem oli see, et tema vanemad ei teinud sellest absoluutselt väljagi. Aga nad tegelikult ei oleks saanud midagi oluliselt teha ka, sest uks oli seestpoolt lukustatud ja võti oli poisi käes.

Kord peol läks ta välja...

...ja oli solvunud, et ma talle järgi ei läinud ning selle eest sain keset maanteed peksa. Ta lükkas mu kraavi, mis oli kõrvenõgeseid täis ja pärast veel maanteele, mis just kõige siledam ei olnud.

Lõpuks asi siiski kuidagi lahenes ja järgmisel päeval oli ta solvunud. Nagu oleks mina talle kallale läinud, teda litsiks ja milleks iganes veel sõimanud. Kuna muudmoodi teda rääkima ei saanud, siis pidin just mina see alandlik pool olema ja vabandust paluma.. Irooniline on selle juures veel see, et ta ei tahtnud isegi vabandust vastu võtta, ütles, et sel pole mõtet. Ma proovisin talle ikka vastu ka anda, et ta kägistamise lõpetaks, siis järgmisel päeval oli just tema see, kes halas oma n.ö valusate kohtade pärast, ehkki minul olid nii valusad kohad kui sinikad. Umbes 6 kuud käisidki meil asjad niimoodi.. tema lõi, sõimas.. ja mina muudkui vabandasin.

Lisaks sellele, õigustas ta enda käitumist sellega, et ma lihtsalt olin selle ära teeninud.

Vägivallast ja tülidest ei rääkinud ma kellelegi.. ma lihtsalt ei julgenud tunnistada, et selline asi juhtub minuga.

Pudeliga vastu pead ja nõgestesse

Kuid eelmised poisid olid vaid osa sellest, miks ma peksa sain. Üks situatsioon oli selline, kus olime ühel väiksel koosviibimisel (ka alkohol ei puudunud sealt)  siis probleem tekkis sellest, et ma ühte tuttavat näpuotsaga julgesin puutuda. Ma sain selle eest ikka päris korraliku sõimu, lisaks rebis ta mu pluusi täiesti puruks,  ta üritas veel mind vastu mu enda tahtmist koju tirida aga ma ei tahtnud. Ma ju teadsin, mis kodus edasi saab. Niisiis tuligi õnneks tema õde vahele, kes sõimas ta läbi selle eest mis ta mulle tegi ja saatis ta koju. Sain natukene rahuneda, kui tuli sms, et ta ei viitsi enam, et teeb enesetapu, et tal on ükskõik aga, et mina jään süüdi. Ta õde sattus paanikasse ja palus nuttes minult, et ma ta kiiresti üles otsiksin ja ta venna päästaksin. Loomulikult ma läksin. Ta oli end oma tuppa lukustanud, aga lõpuks sain siiski sisse. Toas oli meil jälle korralik sõnavahetus, mille käigus sain pudeliga vastu pead.  

Üks kord oli näiteks selline, kus ma suvatsesin peol koos oma sõbrannaga tantsida nii, et tema istus lauas. Hiljem ta läks välja, ma ise arvasin, et ehk wc’sse või kuhugi, aga igatahes oli ta solvunud, et ma talle järgi ei läinud ning selle eest sain keset maanteed peksa. Ta lükkas mu kraavi, mis oli kõrvenõgeseid täis ja pärast veel maanteele, mis just kõige siledam ei olnud. Koju mineku ajal, enne autosse istumist, tegi ta mulle jälle paar reeglit. Esiteks ei tohtinud ma kellelegi rääkida, mis toimus, teiseks ei tohtinud ma olla kurva näoga, vaid pidin olema rõõmus ning kolmandaks, kui ma reegleid rikun, jätab ta mu kus see ja teine.

Ta lubas, et ei tõsta enam iial minu vastu kätt

Lõpuks ta dikteeris mulle, kuidas ma tohin riides käia. Kindel oli see, et suvel, isegi kui on 30 kraadi sooja, pidin ma kandma alati seeliku või kleidi all retuuse. Osad riided olid tema meelest lihtsalt koledad. Lisaks ei meeldinud talle mu soeng. Ta ei olnud sellega vist kunagi rahul, vähemalt seni, kuni juuksurile 800 krooni maksis mu soengu eest.

Ma ei tohtinud suhelda enam isegi oma parima sõbranna ega isegi perekonnaga. See oli sellest tingitud, et ükskord kui ema elukaaslase sünnipäev oli, siis olime ka seal. Rääkisin seal ema elukaaslase pojaga ja selle peale sai minu poiss väga pahaseks.

Sügisel jätsin ta maha ...

...ja sõitsin teise linna. Ta tuli mulle järgi, mul hakkas temast kahju, kui ta rääkis ja nuttis, et tema elul pole üldse mõtet. Ta lubas, et ei tõsta enam iialgi minu vastu kätt ning mina, naiivitar, uskusin teda.

Ta kutsus mu teise tuppa, kus ta mind järjekordselt litsiks ja hooraks sõimas, mu pead mitu korda vastu seina lõi ja kägistas. Järgmisel päeval ei huvitanud teda mitte see, kuidas mina end tunnen, vaid see, et ega keegi ometi kuulnud, mis toimus. Niisiis uurisingi emalt tema rahutuseks, ema ütles, et ei kuulnud midagi. Sellest saadik on ta vältinud minu vanematega kokku puutumist.

Sügisel jätsin ta maha ja sõitsin teise linna. Ta tuli mulle järgi, mul hakkas temast kahju, kui ta rääkis ja nuttis, et tema elul pole üldse mõtet. Ta lubas, et ei tõsta enam iialgi minu vastu kätt ning mina, naiivitar, uskusin teda.

Juba esimesel kuul hakkas ta jälle vägivalla märke ilmutama ja mu elu kontrollima. Järjekordselt algasid vägivallaperioodid ning seekord isegi hullemini kui varasemalt. Ta ähvardas mind isegi ära tappa. Käisin koolis, endal näos, kätel, jalgadel sinikad. Keegi ei saanud aru. Kahtlustati, aga ei juletud midagi ette võtta. Järgmisel suvel kohtusin ühe toreda noormehega ja jätsin selle peksja lõplikult maha. 

Jälitas ja luuras veel kaua

Viimane suurem tüli leidiski aset siis. Nimelt ütles ta mulle, et kui ma tahan oma asju kätte saada, siis pean üksi minema, lisaks pean talle tagastama tema kingitud sõrmuse. Läksin korterisse, andsin sõrmuse ja ta sai kohutavalt vihaseks. Ta lukustas ukse, vedas mu magamistuppa, hoidis ühe käega kõrist kinni, niimoodi, et mu suu lahti oleks ja tahtis seda sõrmust mulle kurku toppida..

Ma ei mäleta, kuidas,  aga ma sain sealt magamistoast kööki põgeneda. Seal lõi ta mind peaga vastu seina, andis jalaga päris korralikult ja kõike muud.. Mingil hetkel ta rahunes ja ma proovisin lihtsalt mingit suvalist juttu ajada, et saaksin sealt minema. Pääsesin korterist ja jooksin õue, kus üks sõber mind ootas, aga sellega asi ei piirdunud. Ta sõitis meile järgi, tahtis mu sõbrale mind maha teha ja üritas mind võimalikult halvas valguses näidata. Õnneks ta ei kuulanud. Kuid jälitamine kestis päris kaua, ta luuras aia taga, kõndis niisama minu majast mööda ja ähvardas, et me oleks ettevaatlikud, kui pimedas kõnnime…

Igatahes sain lõpuks temast eemale. Käisin veel päris mitu korda psühhiaatri ja psühholoogi vahet, et lõpuks oma elu rööpasse saada.

Võib-olla tundun ma nüüd isekas, kui ütlen, et enne on mul väga raske üle saada sellest, mis on juhtunud, kui tean, et ka teda, seda vägivallatsejast kriminaali, miski halb tabab. See lihtsalt pole võimalik, et tema lihtsalt pääseb puhtalt, kui mina seejuures aina rohkemate probleemidega pean silmitsi seisma."