Tavaliselt, kui laps läheb lasteaeda, läheb ka lapsevanem tööle, kus tekivad kohustused ja vastutus tööandja ees. Arusaadav, et alguses tuleb tööl endast rohkem anda ning arvestades, et vanem on olnud lapsega pikalt kodune, vajavad nii laps kui lapsevanem kohanemiseks rohkem energiat ja aega.

Probleem seisneb selles, et laps võib olla tihti haige ning lapsevanemal on tekkinud kohustused, mistõttu ei ole väga lihtne võtta hoolduslehte. Sellest tulenevalt viivitatakse haigusnähtudega lapse kojujätmisega, ravitakse lühikest aega või viiakse haigusnähtudega ja haigusest tuleneva väsimusega laps lasteaeda tagasi.

Haige laps lasteaias tekitab laialdasemat probleemi. Lapsevanem viib haigusnähtudega lapse lasteaeda ning lapse tervis on nõrk, mistõttu laps võib väga kiiresti uuesti haigestuda ning haigusekulg võib olla tõsisem, kui oleks terve lapse puhul. Samuti võivad kergemini ja kiiremini haigestuda teised lapsed, kellele viiruslikud haigused edasi antakse ja kelle lapsevanemad peavad samuti võtma hoolduslehe. Mistõttu ühe lapse haigestumisest kannatavad väga mitmed osapooled.
Probleemiks on ka hoolduslehest tulenev vanema päevatasu, kes on lapsega kodune olnud. Kuna hooldustasu makstakse esimesel aastal miinimumpalga järgi, siis päevaraha on väga väike umbes 15 eurot päev miinus maksud. Sisuliselt on väga kahjulik olla hoolduslehel, sest tööl käimisega tekivad maksekohustused ja kui väga tihti olla hoolduslehel, siis on palk väike ja hooldusrahad samuti.

Antud olukord loob omakorda tööandjale eelised. Lapsevanema südametunnistusele on kerge rõhuda, kuna töötajal on kahjulik võtta hooldusleht, sest vastasel juhul tuleb palk väike ja kaob mõte tööl käia.

Selleks, et töötaja tasu tuleks maksimaalne on vanemal väga keeruline olukord. Ühelt poolt on lapse tervis väga oluline ning haige lapse koht on kodus oma vanemate juures, kus laps vajab ravi ja hoolitsust. Teiselt poolt survestab majanduslik olukord, kus tööl käimisega tekivad nii materiaalsed kui vastutuslikud kohustused.

Lapsi soovitakse ja seda soovib ka riik, et iivet tõsta, mis tähendab töövõimelisi inimesi, kellest riik sõltub. Väikelapse vanemad vajavad riigi toetust tööle minnes kõige enam. Kui enne koduseks jäämist oli lapsevanemal hooluslehe arvestamiseks palk näiteks 1000 eurot kuus, siis pärast lapsega kodus olemist ja tööle naasmist oleks see miinimum. Aasta töötades tekib uuesti juba palk, mille puhul hoolduslehele jäämine oleks lihtsam või kergem otsus. Ja tavaliselt aastaga tekib lapsel tugevam immuunsus mistõttu on laps ka vähem haige.

Riik peaks toetama tööle minevat lapsevanemat. Näiteks arvestataks hoolduslehe päevasummat töötasu järgi, mis oli enne lapsehoolduspuhkust. Või arvestataks hoolduslehe tasu Eesti keskmise palga järgi. Võimaluseks on ka pikendada emapalga perioodi või toetada lapsevanemat kuni lapse 3 aastaseks saamiseni aga näiteks järk-järguliselt vähenemisega (näiteks lapse 1,5 aastaseks saamiseni 100%; kuni lapse 2,5 aastaseks saamiseni 75%; kuni lapse 3 aastaseks saamiseni 50%). Võimalusi ja süsteeme saaks erinevaid luua, kuid hetkel toetav süsteem, mis aitaks lapsevanemal tööturule siseneda, puudub.

Tuleks luua toetussüsteem, mis aitaks lapsevanemaid perioodil, kui laps hakkab käima lasteaias ning lapsevanem tööl. Vanemal on keeruline püsida tööturul, kui ta väga tihti peab võtma hoolduslehe ja samuti kannatab sellisel juhul lapse tervis. Lapse immuunsus peab tekkima ja see tekib läbipõetud haigustest. Toetav riiklik süsteem aitaks lapsevanemal teha lapsest lähtuvaid otsuseid, kartmata, et tööandja peaks töötajat ebaefektiivseks või, et lapse tervis kannataks.