Tänaseks on isakodu müüdud, et suurest elatisvõlgnevusest ja kohtutäituri tasudest vabaneda. Peres on kasvamas uus laps ning vanemahüvitis ja peretoetus sissetulekuks, kuid elatist maksan endiselt. Asja teeb veel inetumaks see, et lapse isa keelas meid pojaga kohtumast need kaks aastat, kui elatisvõlglane olin. Lihtlabaselt saatis maili sisuga, et kuna ma elatist ei maksa, siis last endaga kaasa ei saa. Võisin käia temaga kohtumas, aga õhtuks pidin lapse koju tagasi viima. Lisan, et lapse kodulinn asub 250 km kaugusel, seega sisuliselt pean maha sõitma iga kord 500 km.
Pöördusin ka lastekaitse poole, kuna mul on ka kohtust saadud kompromisskokkulepe, et võin vähemal korra kuus lapsega koos olla ilma kolmanda osapooleta, kuid ka sellest polnud abi. Loomulikut näen ka endas palju tehtud vigu, kuid alatusega leppida ei suuda.
Kokkuvõtteks, kui raha pole, siis ei loe ka muud väärtused ja mul on meie riigi elatisvõlglastest südamest kahju. Nii isadest kui ka emadest. Samuti tunnen kaasa üksikvanematele, keda ei suudeta aidata ja kes on päriselt hädas laste elatamisega. Kuid see pole enam ammu reegel, et isad on rongavanemad, kes ei hooli, ja emad tohutud kannatajad. Igal nööril on kaks otsa.
Ka riigiametnikud võiksid omada veidikenegi inimlikkust ja viitsida oma tööd põhjalikumalt teha. Selliseid roboteid, kes näpuga seaduses järge ajavad, ei arvesta inimliku aspektiga ega suuda/taha suurt pilti näha saaks ka äppidega asendada. Milleks inimressurssi raisata?