Laste lõplik lahkumine kodust ei tähenda veel hävitavat depressiooni. Aga teatavat emotsionaalset kriisi küll, vähemalt naisel. Kui mehele pole taas kahekesi jäämine enamasti liialt suur muutus, siis naise olukord on teine.

“Tühi pesa” saabub enamasti siis, kui vanemad on 50-60-aastased. Teatavasti kummitab ses vanuses naisi menopausi probleem. Naiseks olemise olulised alustalad — viljastumisvõime, lapsed — on järsku kadunud. Äkki olen ma vana? Tänases noorust kummardavas ühiskonnas on selline tõdemus ju meie isikliku Titanicu hukk.

Tegelikkuses pole tühja pesa sündroomil enamasti isegi mootorpaadi ümbermineku mõõtu. Nagu tõestas oma uuringutega psühholoog ja teadlane Weissman, ei ole viiekümnendates aastates naistel rokem depressioone kui noorematel ja vanematel.

Veel enam. Teine teadlane, Bernice jõudis oma uuringutel järeldusele, et tasakaalukaimad ja kõige rohkem eluga rahul on just need naised, kel kõik lapsed juba kodust lahkunud. Kel kõik või osa lapsi kodus, olid vähem rahul.

Kus on siis probleem?

Teadlaste grupp Hoffman, Paris, Hall ja Schell nimetavad kaht aspekti, mis võivad mõjutada uue situatsiooniga harjumist.
1. Millal lapsed lahkuvad?
2. Kas lapsed lahkuvad korraga või ükshaaval?
Esiteks, kui kodust lahkumine toimub õigeaegselt, on vanemad kahekesijäämiseks ette valmistatud. Muutus toimub sujuvamalt. Kui oma elu otsustab hakata elama puberteetik või kolmekümnendates eluaastates poissmees, tekib kodust äraminekul probleeme märksa rohkem.

Teiseks on järkjärgulist muutust kergem aktsepteerida. Kui korraga lähevad ära kõik lapsed, saabub uus situatsioon liiga äkki ning tundub liialt võõras. Kõige sagedasem kodust lahkumise põhjus on ilmselt õppimaminek. See on arvatavasti ka kõige loomulikum tee kodust lahkumiseks, sest esiteks toimub see üsna sobivas vanuses ja teiseks on lahkumine järkjärguline: kui “rebased” käivad kodus moosipurgivaru täiendamas sageli, siis burše näevad vanemad heal juhul kord kuus. Erijuhtumi moodustavad need maalapsed, kes parema hariduse otsinguil juba keskkoolis kodust ära on.

Tuleb ka tõdeda, et “liiga vara” ja “liiga hilja” on muidugi subjektiivsed mõisted ja otsustamaks, millal on õige aeg, tuleb iga pere ja last vaadata eraldi. Rohkem kui otsene lapse otsusesse vahelesegamine aitab olukorda leevendada lihtsalt kodune õhkkond. Kui see on eluterve, ei ihaleta iseseisvust liiga vara ning käiakse lahkunult algul tihti kodus; muutus näib sujuvam.

Mida ma üldse teha saan?

Teadlaste grupp Hoffman, Paris, Hall ja Schell toovad ära kaks punkti, mis mõjutavad tühja pesa sündroomi. Neis aspektides saavad vanemad hoopis rohkem ise stressi vältimiseks ära teha.

1. Mehe-naise suhe: loomulikult rõõmustab head suhted säilitanud paar lisaaja üle, mida koos veeta. Ilmselt on sellistel abikaasadel ühiseid huve, ja ammu enam pole ka meie ühiskonnas keskealiste ja vanemate voodielu tabuteema. Selleks on nüüd, peale laste lahkumist, ju taas rohkem võimalusi. Teadlasgrupi tõdemuse järgi pole ka keskmise suhte puhul midagi katki — kumbki saab rohkem pühenduda oma huvidele. Problemaatiline on olukord aga konfliktse suhte korral. Sageli olid lapsed sellise suhte viimased kooshoidjad, ning koos lastega kaob ka põhjus koosolemiseks. Samas võimaldab just kahekesijäämine läbi elada midagi uudset, värskendada suhet, teha asju, mida muidu ei saanud, julgenud või polnud aega teha. Inimesed muutuvad aja jooksul — ent selle fakti saab pöörata enda kasuks. On ju põnev teada saada, millise inimesega nüüd siis õieti koos elatakse... Avastusi tõotab igatahes tulla.

2. Naise-laste suhe. Uurijad Baruch, Barnett ja Rivers eristavad kahte tüüpi naisi. Elus esineb puhtaid tüüpe muidugi harva.

Autonoomsed naised usaldavad ja hindavad end ja näevad lapsi indiviididena. Neile on tühi pesa meeldiv. Klammerduvad naised näevad lapsi osana endast või oma elumõttena. Seetõttu valdab neid laste lahkudes mahajäetus, tunne, et ei olda enam vajalik. Sellistel naistel on enamasti madal enesehinnang.

On üldteada psühholoogiline tõde, et hoopide eest elus on hoopis paremini kaitstud need, kes teevad korraga panuse mitmele kaardile. See tähendab, et ei tähtsustata ainult armastust, ainult tööd või ainult lapsi, vaid loetakse enda jaoks oluliseks elu erinevaid aspekte. Ehk siis isiklikke huvisid, partnerit, lapsi, muid suhteid, tööd. Sel juhul aitavad teised huvid ühe valdkonna probleemidest üle saada.

Näiteks võimaldab tühi pesa lõpuks ometi hakata tegelema joogaga, millest sõbranna juba ammu nii vaimustunult rääkis, või saab õhtul vaadata Louis de Funes’ filmi, sest lõpuks ometi ei taha keegi selle asemel näha näiteks “Fucking Åmal’it”.

Just sellised ümberkorraldused oma mõttesüsteemis võiksid aidata klammerduvaid naisi. Sõnum neile on eelkõige: tähtsustada omaenda erinevaid huve. Täpselt sama aitab üksikvanemaid, kelle probleem võib olla sügavam: neil pole paarilist ehk üks kaart on pakist justkui puudu. Seda enam tuleks tegelda omaenda huvidega, teiste suhetega. Ja mõnikord tuleb lastel järgmine kord koju tulla näiteks uuteks pulmadeks.

Niisiis — mängigem paljudele kaartidele korraga ja uskugem oma võiduvõimalusse... Sest selles vanuses oleme ju elu kaardimängu küllalt harjutanud.