1. Avatud süsteem

Seda on juba täna märgata. Ning peamiseks instrumendiks on siin sotsiaalvõrgustikud. Ei, ega jutt ei käi massilisest peretülide avalikustamisest. Samas, kui vaadata suvalise kasutaja lehekülgi, võib hõlpsasti teada saada, kes on ta partner, millega tegeleb, mida nad teevad koos, kuidas kasvatavad lapsi, milline huumor neile meeldib … Poole tunni jooksul võib koostada täiesti võõra paari sotsiaal-psühholoogilise portree. Kas see on hea või halb? See polegi küsimus. See lihtsalt toimub nii ja kõik.

2. Ilma formaalsusteta

Ilmselt vajub peagi minevikku ametlikult registreeritud abielu. Ning kadumas on ka traditsioonid, kus pruut on oma kohevas kleidis kui vahukooretort ning peigmehel on ees ebamugav kikilips. Juba praegu eelistavad noored pidada väikest pidu koos sõpradega ning lennata seejärel kohe puhkama. Ent samas on väga olulised ka omandiküsimused ning siin võetakse suhete kindlustamiseks vastu teatav lihtne juriidiline klausel. Pole ka välistatud, et selleks on teade sotsiaalvõrgustiku lehekülgedel. Võimalik, et laieneb üha enam lepingute süsteem. Ning mitte kumbki osapool ei tunne ennast „alandatuna“ ega „ebausaldusväärsena“.

3. „Miks me koos oleme?“

Tänaseks on perekond juba suuresti kaotanud oma majandusliku rolli. Naised on võrdväärselt meestega haritud ja edukad. Seoses distantstöö süsteemi laienemisega on nad suutelised pidevalt töötama oma erialal. Nad on materiaalselt kindlustatud ka raseduse ajal ning lapse esimestel eluaastatel. Seega väheneb oluliselt mehe kui jahimehe roll nii sellel perioodil, kui ka üldse. Naised mõtlevad üha sagedamini, kas nad ikka vajavad meest, kellelt saab abi palju vähem, kui kulub tema „teenindamiseks“. Naised on üha sõltumatumad ning, et jääda kokku, peab leidma vägagi tõsiseid argumente. Partnerite vastastikune suhe võib kesta aastaid vaid juhul, kui mõlemad partnerid suudavad selles näha rohkem plusse kui miinuseid.

4. Ühiselt läbi eraldatuse

Hetkel on ühiskonnas üks peamisi psühholoogilisi teemasid enesetunnetus. See on eemaldumine kollektiivsest kultuurist. Kui varem oli mõte: „Mina polegi nii tähtis, selle eest on perel hea“ põhiline, siis nüüd on see muutumas. Lihtne näide — seni oli tuntud fraas: „Kas mees (naine) lubab ikka sind?“ ning inimesed tõesti mõtlesid selle üle ja arvestasid sellega, siis nüüd on kuulda kiiret vastust: „Kuidas ta võib mind keelata?“

Õige pea hakkavad inimesed paremini teadvustama oma tundeid, soove ja ootusi, sealhulgas ka suhetes. Ning kokku tuleb leppida juba uuel tasandil. Kompromissid jäävad, ent need muutuvad seoses partnerite omavaheliste tunnete austamisega.

5. Rohkem paindlikkust

Ilmselt säilitab kumbki partner oma soo vaid seksisuhetes. Ülejäänus — tegevus, karjäär, olme, laste kasvatamine — jäävad soolised stereotüübid häguseks. Juba praegu on hulk paare, kus naisel õnnestub perekonda materiaalselt paremini kindlustada, mees aga hoiab kodu ja kasvatab lapsi. Ainult et mõlemad selles paaris tunnetavad praegusel ajal ühiskondlikku survet, mis väljendub küsimustes: „“Miks ta selline on ja miks sina kõike vead?“ Tulevikus on inimestel tunnustatud õigus tegeleda just sellega, mis neil paremini välja tuleb. Samuti süveneb hea toon mitte sekkuda võõrasse ellu oma nõuannetega. Aga ka „vingujatest“, kes aina diivanil lesivad, on lihtsam ja kergem lahku minna.

6. Suhted ilma vägivallata

See juba toimub. Naised ei ole enam valmis kannatama ei füüsilist ega psüühilist vägivalda. On märgata muutusi ka laste kasvatamisel. Suhtumine füüsilisse karistamisse muutub aina negatiivsemaks. Sama tendentsi on märgata ka suhtumises loomadesse. Ja kui võtta arvesse huvi enda ja oma sisemiste protsesside vastu ning eneseaustamise suunda, siis muutuvad vägivallatsejad lihtsalt vastuvõetamatuteks. Inimesed ei hakka enam taluma vägivaldseid suhteid. Selleks, et olla paar, peab olema rahumeelne ja austama teist palju rohkem, kui seda hetkel tehakse.

7. Pereettevõtted

Vaatamata sellele, et perekond kaotab tänasel päeval oma majanduslikku funktsiooni, on tulevikus üsna tõenäoline, et see tugevneb, ent siis juba täiesti teistsugusel tasemel. Juba praegu on võimalik tähele panna väiksemaid pereettevõtteid, mis annavad endast teada läbi sotsiaalvõrgustike. Kes valmistab juustu, kes teeb suveniire, kes organiseerib perekoole … Hetkel toimub see pigem stiihiliselt. Tulevikus pole aga välistatud selliste ettevõtete laienemine.

Allikas: Psihhologija, mai-juuni 2017