Muidugi peab perekonda aitama! Family comes first, nii ju öeldakse. Ja ma olen 100% selle poolt. Laps nägi vaeva ülikooli sisse saamise nimel, pingutas, lõpetas kooli enam-vähem normaalsete tulemustega, mässas sisseastumiskatsetega ja teenis oma koha riigieelarvelisel kohal auga välja. Ja meil on oma maja, kus on ruumi küll,  saaksime talle anda isegi oma toa, mis muidu on kasutuses külalistetoana.

Aga…ta on 19aastane pubekas. Ma ei ole valmis oma kahele mudilasele lisaks hakkama emaks veel 19aastasele pubekale! Ta on lohakas, „unustab” oma trussikud ja sokid elutuppa vedelema ja külmkapi ukse lahti, sööb päris arvestatavas koguses ning nõuab pärast veel ka magustoitu. Liguneb tundide kaupa duši all, pärast marineerib end deodorandis ja lõhnavees nii, et vannituba pole võimalik ka tund aega hiljem ilma gaasimaskita kasutada. Mõnikord jõuab peolt koju liiga hilja, või noh, kuidas võtta, võib-olla ka liiga vara, sõltub sellest, kuidas keegi hommikul kella kuuest koju saabumist võtab. Kohusetundega ja teistega arvestamisega pole ka just kõige paremad lood.

Olgugi, et ta annab juba päris täiskasvanud mehe mõõdu välja, on ta arengutasemelt ikka üsna laps veel, kes vajab pidevat järelvalvet ja hoolitsust. Ja isegi, kui see tegelikult nii ei ole, siis minu süda küll ei lubaks minu hoole alla usaldatud pubekal päris omapäi tegutseda, vastutus tema elu ja tervise ja õpitulemuste eest langeb ju ikkagi mulle. Kahjuks ei ole mees ega mehe ema ja isa nõus seda tunnistama ja väidavad, et mulle ei teeks nad ühtegi etteheidet ega esitaks ühtegi üleliigset palvet… ehk siis täpselt nagu aasta tagasi, kui vennaaraasu oli suvel meil, käis öösel linna peal lällamas, sai peksa, kaotas rahakoti ja kuidagi jäin mina selles olukorras süüdlaseks, sest ei helistanud ega kontrollinud teda piisavalt. Ma hea meelega ei tahaks enam midagi säärast kogeda.

Rääkimata sellest, mida võõrkeha kohalolek meie pereeluga teeb. Ma ei saa enam õhtuti teleka vaatamise ajaks end mugavalt mehe kaissu kerra keerata. See tunduks kuidagi…imelik. Ka peaksin ma alati valima oma riietust. Pidžaamad või öösärgid tuleks põhimõtteliselt minema visata, sest neid ma kandsin ainult õhtuti enne magamaminekut end kodus mõnusasti tundes. Mulle meeldib hommikuti duši alt tulles natuke paljalt ringi jalutada, kui lapsed veel magavad, kuid mees on juba üleval, see annab päevale sellise mõnusa vürtsi kohe (if you know what i mean). Meil pole võimalik enam oma probleeme õhtul arutada, vaid peaksime selleks broneerima eraldi aja ning saaksime tekkinud muresid lahata vaid magamistoas suletud ukse taga, et külaline ei saaks osa meie olmeprobleemidest. Raha kulub kordades rohkem nii pesuvahenditele, elektrile kui söögile…

Isegi mõtlemine sellele, kui palju ühe täiskasvanud liikme lisandumine perre muudaks, ajab mu hulluks! Ma olen mehega sellest rääkinud korduvalt, ükskord võtsin isegi julguse kokku ning avaldasin oma kahtlused ämmale, kuid sellest tuli ainult suur tüli. Nemad ei näe probleemi selles, et mu pereelu keeratakse pea peale, vaid mõtlevad nüüd ja ilmselt ka edaspidi minust kui hoolimatust egoistist.

Septembrikuu olen veel päästetud. Poiss sai kuhugi sõbra juurde, kuid peab sealt mingi põhjusel juba üsna varsti välja kolima. Kui ta endale paremat (loe: odavat või tasuta) elukohta ei leia, saan ma endale ilmselt kolmanda lapse, keda ma kunagi tahtnud ei ole.

Aga mida sellises olukorras teha? Visata poiss oma meelerahu huvides ukse taha, kuid jääda siis eluks ajaks ämma ja mehe silmis rahvavaenlaseks number üks, või võtta poiss vastu, katsuda see aeg kuidagi ära kannatada, kuid riskida oma vaimse tervisega?

Ämm tuli külla... koos kohvri ja kassiga" href="http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/mehe-kogemus-amm-tuli-kulla-koos-kohvri-ja-kassiga.d?id=57622712">LOE VEEL: Mehe kogemus: Ämm tuli külla... koos kohvri ja kassiga