Poeg on lapsepõlves kõik unistused saanud täita — raha taha ei ole kunagi ükski trenn ega bänd jäänud. Oleme mehega väikesepalgalised — mõlemad teenime aastaid 400 eurot kuus. Edukalt saame hakkama tänu kokkuhoiule.Samas oleme alati poja huve esikohale seadnud.

Tööd ta pole pidanud lapsepõlves tegema, karpmajas ei olegi miskit teha.Õppimisega on enam- vähem hakkama saanud — gümnaasiumi sai läbi ja ameti omandas ka. Nüüd on Tallinnas pidanud paari töökohta ja on ära tulnud, kuna pole meeldinud — keegi solvas, vaatas viltu jne. Nüüd on raha otsas ja tööd pole. Samas peab keegi ju üürid-maksud tema eest tasuma. Koju, maale tulla tagasi ei taha, tahab sõltumatu olla. Tema palk oli suurem kui minu oma ja sellega ei saanud ka hakkama hästi.

Nüüd peame meie, vanemad, tema arveid maksma hakkama, kuna nii ennast täis kutt ei leia tööd. Tunnen ennast täielikult läbikukkununa — andsin endast parima, et tal oleks õnnelik lapsepõlv ja edukas elu. Nüüd saadame rahad Tallinna poole ja ise krõbistame praekartuleid. Julm kuidagi!

Head lugejad, andke nõu, kuidas ema sellisest olukorrast välja pääseks!