Üks laps — aitab küll!
Laps sünnib siia ilma olema oma vanematele ainus armas ja kallis. Ta tuleb saama jäägitut armastust ja jagamatut tähelepanu. Niipea, kui perre sünnib teine — või oh, hoidku, kolmas, neljas või jumal teab mitmes laps —, peab esimesena ilmale tulnu loobuma sellest, millele tal on sünnipärane õigus — vanemate sajaprotsendilisest andumusest.
Vanemate seisukohast on elementaarne, et mida pisem on laps, seda rohkem vanem talle aega pühendab. Lapse seisukohalt on aga täiesti ebanormaalne, et ta üldse peab talle eraldatud aja pärast võitlema. Kõik ressursid, mis vanemal lapse jaoks on, peaksid kuuluma ühele — jagamatult, jäägitult, võõrandamatult.
See on lapse loogika ja see on põhjendatud. Me võime lastele küll rääkida, et nii tore on kõike jagada ja see on ikka nii vahva, kui sul on õde või vend — või mitu –, aga tõsiasi on see, et enamasti on suuremad lapsed, eriti vanim, noorematest pesakondlastest surmani tüdinud. Ometi on nad sunnitud igaveseks unustama aja, mil isa-ema kuulusid neile, ning alates teisena sündinutest pole nad seda kunagi kogenudki.
Väiksemad viiksuvad, vigisevad ja karjuvad ning nõuavad ema-isa aja endale. Niipea, kui rääkima õpivad, käivad nad lõpmatult kitumas ja saavad enamasti õiguse, sest omandavad veel enne kõndima õppimist oskuse teeselda, et suurem on neile ülekohut teinud. Pesamunad on kõige hullemad teesklejad ja simulandid maamunal.
Eelistatud seisuses on alati kõige noorem, sest targem annab järele. Targemaks on alati sunnitud vanem laps või vanemad, kui neid on mitu. Enamasti unustavad ema-isa ära, et ka vanem laps on laps, ning jätavad ta täiesti süüdimatult ilma õigusest laps olla. Hea veel, kui temast ei tehta ilma palgata lapsehoidjat pisematele.
No hea küll, võidakse väita: lapsest peast küll kaklete, aga vaat, kasvate suureks, küll siis olete sõbrad. Siis on teil nii hea meel, et teil on lähedased inimesed, kelle poole alati pöörduda. Mitte keegi ei tuleta selliste juttude käigus meelde, et nimelt vendade vaen on veriseim maailmas ning õdede omavaheline vihkamine õudseim ettekujutatavast.
Ja kas me täiskasvanust peastki ikka alati rõõmustame selle üle, et meil on hirmus palju õdesid-vendi? Noh, isegi parimal juhul? Muidugi, hea toon nõuab, et oleksime selle üle õnnelikud. Tõsiasi on aga see, et iga järgmine laps viib pere vaesuspiirile lähemale. Mis tähendab seda, et iga uus laps peres tähendab teiste ilmajäämist millestki.
Ent mitte ainult materiaalsetes ressurssides pole küsimus. Inimvõimed on piiratud. Vanemlikel võimetel on samuti piirid, kuigi lastel on selle mõttega raske leppida. Päev, mil vanemlike võimete piiratus täies kohutavuses lapse teadvusse jõuab, võib olla kohutav. Ent kui sa oledki oma ema-isa näinud siplemas ainult järeltulijate hädapärase toitmise-katmise oravarattas, siis… see pole ju elu.
Elu on see, kui vanematel on nii enda kui ka lapse jaoks aega. Kui neil on lapse jaoks vaimseid ja hingelisi ressursse, mida ei saa mõõta ei raha ega ajaga. Mida rohkem lapsi on, seda enamate hingede peale tuleb olemasolevat jõudu kulutada. Mida väiksem ema-isa isiklik pauer on, seda nirumaks see lastekarja eest hoolitsedes kulub.
Õige ja hea on üks laps. Kes saab siis kõik selle, mis talle kuulub, ega pea seda mitte kellegagi jagama. Nii et lõpetage ära see ohvrimeelne eesti rahva iibe nimel sigimine, unustage ära kõik muud võltsid eesmärgid ja silmakirjalikud paljunemise põhjendused. Sünnitage ainult üks laps, sest see ongi inimvõimete piir. Elage ise ja laske oma lapsel kah elada.
