Ma nägin oma õe laste pealt, kui kohutav on lastel kasvada kodus, kus elab neile põhimõtteliselt võõras mees, kes kaisutab pidevalt nende ema ja teeb emale kingitusi, kuid ei raatsi lastele üht head sõnagi öelda, igasugustest kingitustest vms rääkimata. Mu õde läks oma mehest lahku, kui lapsed olid varateismelised ja leidis üsna ruttu uue kallima. Nemadki kolisid kokku, kuid ma nägin oma õe laste pealt üha rohkem, kui stressis ja pinge all nad on. Vanem poeg rääkis mulle siis ükskord ära, et “ema mees” (just nii nad teda ka pärast kaht aastat kutsusid) pidevalt manitseb neid või käsib vait olla või ei lase telekale ligi ja kamandab oma tuppa. Polevat isegi kodutöödega aidanud, ehkki poiss oli kindel, et insenerist mees 8. klassi matemaatikast midagi ikka jagab. Kõige hullem oli veel siis, kui õde ennast kodus polnud — mees ei teinud lastest sõna otseses mõttes väljagi, nagu poleks neid isegi olemas.

Ehkki neile lastele jäi alles ja kontakt oma isaga, ei elanud nad temaga koos ja nende kodus oli hoopis see “ema mees”, kes lapsi ei armastanud ja nende vastu mingit isalikkust üles ei näidanud. Kui sellest õega rääkisin, salgas ta seda pikalt, ent hakkas ka õnneks märke nägema ja jättis mõne aja pärast selle mehega hüvasti. Nüüd on ta leidnud juba uue mehe, kellel endal on eelmisest abielust väike tütar ja kes oskab ka naise lastesse mõistvamalt suhtuda.

Mida ma öelda tahan on… Naised, kui teil on lapsed ja te kasvatate neid üksi, on nad teie esmane prioriteet ja uut kallimat otsides olgu teie NUMBER ÜKS tingimus, et see mees hoiaks ka teie lapsi. Muidu ei ole see enam perekond, mida te looma hakkate!