Üksmeel lapsekasvatuses – on see võimalik?
Psühholoogiadoktor Ray Levy sõnul leidub peresid, kus tõesti valitseb harras teineteisemõistmine ja põhimõtted on ühtsed, kuid sellised kodud on haruldased. Tavaperedes ollakse sageli eriarvamusel, kuid sellegipoolest ei ole vanemate vahel hiiglaslikku kuristikku. Näiteks kui ema soovib, et laps oleks voodis kell kaheksa, aga isa venitab magamaminekueelsete tegevustega kuni poole üheksani – see on tavaline ja muretseda pole vaja.
Kasvatusstiilide sobitamine
Probleemiga on põhjust hakata tegelema siis, kui vanemate soovid erinevad ikka enamikes asjades ja maailmavaatelised lahknevused on väga suured. Kui ema teatab, et on aeg tuttu minna, kuid isa teadlikult ignoreerib seda ning hakkab magamasättimise asemel hoopis lapsega palli mängima, peitub probleem vanematevahelistes suhetes.
Dr Levy rõhutab intervjuus portaalile preschoolertoday.com, et sellised vanemad peaksid oma lapse mõnusa ja turvalise kasvukeskkonna nimel kindlasti professionaalselt nõustajalt abi küsima, kui ise kokkuleppele jõuda ei suudeta. Vanemad on kasvanud üles eri keskkondades, mistõttu on loogiline, et nad mõtlevad erinevalt, on harjunud teiste kasvatusvõtetega ning lahendavad tülisid omamoodi. Üks vanem võib näiteks olla üles kasvanud kodus, kus pooldati laste füüsilist karistamist ja karjumist, teine aga rahumeelses õhkkonnas, kus probleemid arutati läbi ning jõuti koos meelepäraste lahendusteni.
Ei saagi eeldada, et need kaks inimest suudaksid tüliküsimustes üksmeelele jõuda. Eksperdid usuvad, et tegelikult teeb lastele head näha ja kogeda mitmeid kasvatusstiile. Nii õpib laps, kuidas oleks parem erinevate inimestega eri situatsioonides käituda. Siis oskavad nad kohanduda ja muuta oma reageeringuid nii koolis, kodus kui ka tulevikus oma ülemusega suheldes. Sellegipoolest oleks hea, kui vanemad suudaksid kokku leppida põhilistes asjades ning neist kinni pidada.
Lahendus: kompromiss!
Mõned vanemad on otsustanud erimeelsused klaarida omavahel, laste ees eriarvamusi välja näitamata. Kui tülide lahendamise käigus jäädaksegi eri seisukohale, annab üks järele ning toetab teist. Nii ei tekitata lastes segadust, kumba õieti kuulama peaks, ega õõnestata vanemate autoriteeti. Hiljem, omaette, arutatakse erimeelsused läbi ning jõutakse kompromissile.
Päris kõiki vaidlusi ei ole siiski kasulik kinniste uste taga pidada. Laste ees pisemaid ja vähemtähtsaid vaidlusi pidades õpetame neile, et on hea, kui inimesel on oma arvamus, aga seda ei tohi peale suruda, vaid tuleb leida kompromisse ja üksteise seisukohtadesse suhtuda austusega. Näiteks soovib isa lapsega enne magamaminekut joonistada. Vale lähenemine ema poolt oleks: „Praegu ei ole enam joonistamise aeg, laps vajab und ja peab kohe voodisse minema. Homme joonistate.” Mõistlikum oleks minna läbirääkimiste teed, mitte aga isa maha teha. Ema võiks öelda hoopis: „Paneme öösärgi selga ja peseme hambad ära, siis saate isaga veel 10 minutit joonistada.” Selline lahendus peaks sobima nii isale kui ka emale, sest võtab arvesse mõlema poole soove ja ühtlasi ei ignoreeri kedagi.
Kuid alati ei ole võimalik kompromissile jõuda. Siis tuleks vanematel sõlmida kokkulepe, et sel korral jäädaksegi eriarvamusele ja teemat edaspidi tüli käigus üles ei võeta. Olgu näiteks eriarvamus lapsele taskuraha andmise osas. Oletame, et mees peab taskuraha andmist vajalikuks, naine mitte. Ses küsimuses jäävadki kaasad eriarvamusele. Olukord lahendatakse nii, et laps küsib taskuraha vaid isalt, ja kui näiteks poes kommirahast puudu tuleb, ema käest lisa ei paluta. Lapsed õpivad sellise korraldusega leppima ja ema poole taskuraha asjus enam ei pöörduta.
