Vaktsineerimine — lapse heaks või kiuste?

 (76)
Vaktsineerimine

Naised, kes innustavad kodus sünnitama, oma peret biopuhtalt toitma ja lapsi kodus, mitte koolis õpetama, veenavad loobuma laste vaktsineerimisest. Arstid hoiatavad, et näiliselt võidetud nakkushaigused pole maailmast kuhugi kadunud.

Kas laps võib toime tulla vaktsineerimata?

Lastearst Sirli Meriste, kes kirjutab vaktsineerimise teemal ka teadustööd, selgitab, et see sõltub sellest, kas ja milliste haigustekitajatega laps edaspidises elus kokku puutub. Kui see on läkaköhabakter, siis köhib laps nädalaid või kuid, imikueas nakatumine võib lõppeda halvemini. Kui see on mumpsiviirus, võib poeglaps viljatuks jääda. Kui see on rotaviirus, võitleb laps — imik tihti küll haiglas tilguti abil — ise end terveks. Tuulerõuged võivad olla lihtsalt “tore täpiline” haigus, aga nõrgestatud immuunsüsteemiga lapsel kahjuks ka halvema pöörde võtta. Teetanus lõpeb kiire abi puudumisel surmaga.

Vaktsineerimata lapse olukord sõltub tema ja ta vanemate elualast:“Looduslapsena põllumeheks kasvades ohustab teda ehk ainult teetanuse haigustekitaja mullast või külapoe juures tuberkuloosi levitav tundmatu köhija. Serena veeparki sõitjal on juba pisut keerulisem ja Oxfordi ülikooli õppima minev noor inimene läbib lausa bürokraatliku vaktsineerimisdokumentatsiooni kontrolli.“

E

Tervispluss augustis:
  • Harjutused rulluiskudel
  • 37 kilo kergemaks!
  • Kingi endale hennamaaling

    Telli ajakiri!

  • elmisel aastal suri Soomes 5kuune imik difteeriasse, sest sai nakkuse naaberriigist külla sõitnud sugulaselt. Igal aastal sureb maailmas üle 2 miljoni lapse nakkushaigustesse, mida saanuks vältida vaktsineerimisega. “Unustatud nakkused tulevad taas päevavalgele, sest pisikute mikromaailm varitseb meie nõrku kohti ja tegematajätmisi,” selgitab dr Meriste.

    Meriste nendib, et Eesti vaktsineerimiskalender oli mõned aastad tagasi ja on mõnevõrra ka praegu „vaeslapse“ seisuses. Karmimalt väljendades oleme arenenud riikidest head kümned aastad maas. Lastearstid võitlevad arenenud maailmale järele jõudmise nimel laste pärast, mitte vaktsiinitööstuse masinavärgi huvides: “Me elame 21. sajandis ja tagasikäiku „loodusaega“ ei tule. Vaktsiinitööstusele on esitatud kõrged väljakutsed.”

    Doktor Sirli Meriste möönab, et nagu kõigil ravimitel, on vaktsiinidelgi kõrvaltoimed. Kõrvaltoimed on kas üldised või üksnes süstekohal tekkivad, nii elus nõrgestatud kui ka surmatud ja komponentvaktsiinidel. Põhjuseks võivad olla nii toimeained, lisaained kui vale vaktsineerimistehnika: “Üldnähuks on enamasti palavik, elusvaktsiinide kasutuse järgselt võib tekkida ka haigusega sarnaseid nähte. Raskeid tervisehäireid esineb õnneks üliharva.”

    Sirli Meriste tunnistab, et kui lapsevanem on otsustanud jätta oma lapse süstimata, siis teda ümber veenda ta eriti ei püüagi: “Tänapäeval ei peaks enam ei inimese enda ega tema lapse tervis olema arsti mure. Minu töö on mind säästnud tundest, mis on kolleegil, kes mädase meningiidi tõttu lahkunud lapse vanematele annab teada, et seda haigust võinuks vältida vaktsiiniga.”

    Mõistlik vaktsineerimine

    Kui mu mees mõne aasta eest tõenäoliselt puugist tingitud ajukelmepõletikuga mitu nädalat teadvusetuna haiglas lamas, polnud meie perearstil Urmas Takkeril vaja kahte korda öelda, et meie maal elavad lapsed võiks puukentsefaliidi vastu vaktsineerida. Doktor Takker on soovitanud ka gripi vastu vaktsineerida, ent kuna seni pole gripp meie jõuku väga murdnud, on see tegemata jäänud. Aga kuna ma ise olen lapsena mitmeid väga vastikuid nakkushaigusi — mumpsi ja läkaköha ja muidugi tuulerõugeid — põdenud, on vaktsineerimispass iga minu lapse puhul täiesti enesestmõistetav dokument.

    Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kirurgilise anatoomia õppetooli juhataja, meditsiiniteaduste doktor ja E-Geeni kliiniliste uuringute direktor Margus Annuk hoiatab siiski: “Ülearuse vaktsineerimisega peab ettevaatlik olema, sest neid aineid ei pissita pärast organismi sisestamist välja nagu aspiriini. Vaktsiinid hakkavad inimkehas oma elu elama. Selleks, et see elu inimest ei kahjustaks, kulutatakse uuringutele meeletuid summasid. Nüüdisaegsed puhtad tehnoloogiad välistavad selle, et süstimise käigus kogemata midagi muud sisse viiakse.

    Üldsus jälgib hinge kinni pidades, kas HI-viiruse vaktsiini väljatöötamine jõuab ette selle viiruse uute tüvede tekkest ning kuidas sujub vähi antikehade aretamine. Minagi olen erialaselt ravimkatsetustega seotud.”

    Doktor Annuk annab teada, et difteeria hakkab maailmas jälle pead tõstma ning ka teadmata kadunuks kuulutatud lastehalvatus on mõnes Aafrika või Aasia riigis paraku kenasti tallel. Mis puutub nendesse maadesse sõitmisele eelnevasse vaktsineerimisse, soovitab doktor hoolas olla pigem juhul, kui ette on näha võssa pugemist, mitte ei käida ainult (suur)linnades: “Tulevikus on ilmselt ka meil nii, et kui vaktsineerimata inimene saab näiteks kahekuisel Hongkongi-komandeeringul mõne nakkushaiguse, ei kata ravikulusid mitte kindlustus, vaid ta ise.”

    Jana vaktsineerimise lugu

    Kaunis Viljandi neiu Jana saaks tõenäoliselt kasutada mõlemat silma ja kõrva, kui perekonnas oleks juba tema sündides olnud ta praegune kasuisa, tunnustatud dr Mati Lüdimois. Paraku on sageli nii, et põhjalik tähelepanu eeldab tutvusi ja isiklikku seotust arstide ja/või meditsiiniga. Ent Jana bioloogiline papa oli tüdruku sündides 17aastane poisu ning ka 18aastane emme ei suutnud tütrekest kaitsta hoolimatuse eest, millega ei-keegid võivad pihta saada.

    “Sügaval nõuka ajal, kui Jana oli kolmekuune, tehti talle rutiini korras teetanuse-difteeria-läkaköha vaktsineerimine. Et kaitsta last saja õuduse eest,” meenutab Malle Seeba mornilt. “Jana reageeris sellele süstile vastu ootusi — ägedalt haigestudes.” Kas eksis õde? Jana tervisekaart on vaktsineerimise märke juures tugevalt soditud. Ehk ei talunud ta lahust, mis ei olnud tol ajal kõige parem? “ Tagantjärele ei oska seda keegi öelda.

    “Janal tõusis õhtuks palavik 38,6, kõht läks lahti, laps oksendas kogu aeg. Helistasin arstidele, aga need ütlesid, et nii peabki olema. Keegi ei tulnud meid ka vaatama. Kuuendal päeval, kui Jana ei suutnud enam nutta, ilusad suured tumedad silmad ei püsinud enam lahti ja käekesed-jalaksed lebasid liikumatu kehakese juures elutult, nõustus koju tulema tolleaegne lastepolikliiniku juhataja Agnes Leesmäe. Eks sellepärast, et ta oli meie peretuttav — sealt ka erand. Niipea, kui ta Janat nägi, läks väga kiireks. Beebi oli kaotanud suure osa eluks vajalikust vedelikust. Selle tagajärjel tekkis närvikahjustus ajus.”

    Kui tütreke hakkas kolmeaastaselt telefoniga rääkima, märkas ema, et ta paneb toru ainult ühe kõrva juurde. Professor Mart Kull ütles tookord Tartus uuringutel:“Selle kõrvaga on suss!” Malle nuttis.

    Kuna ema oli kehalise kasvatuse õpetaja, veetis tirts palju aega temaga koos spordisaalis. Malle vaatas, et tütar teeb jooksmisel naljakaid liigutusi, palli pigem kartis kui püüdis — aga ema ei osanud seda ebaloomulikuks pidada. Teise klassi alguses saatis kooliõde teate, et Janaga peaks minema silmaarsti juurde.“ Jana palus terve läbivaatuse-mõõtmiste aja arsti, et ta ei määraks prille. Siis teatas arst peaaegu hõisates: sulle ju polegi prille vaja — SA OLED JU PIME! Mina kukkusin šokist sõna otseses mõttes kapi taha. Ja nutsin,” on Mallel ka nüüd silmad niisked.

    Malle teadis, et Janal on kuulmispuue ja manitses pidevalt, et tüdruk peab teistest püüdlikumalt tähele panema. “Nägemispuudest teadmata õiendasin temaga terve igaviku — miks sa kogu aeg koperdad, jälle panid piimaklaasi lauast mööda, ära jookse vastu ust, kas sa ei näe ometi… Õudne hakkab, kui mõtlen, et olen talle niiiiii palju liiga teinud.”

    Kodus tegi Malle Janaga palju tööd, sundis teda harjutama-harjutama-harjutama. “Pean arstidele tänini kinnitama: Jana on seesama lootusetu laps. Paljud arstid vangutavad päid, kuidas on võimalik sellise diagnoosiga lapsel nõnda hästi elus toime tulla. Aga sellepärast, kui ta oli pisike, siis ma ei teadnud ju Jana tegelikku olukorda. Sundisin teda muudkui kõndima (see oli vaevaline — tasakaaluaparaat oli paigast ära), kuulama, tähele panema ja üldse tegema kõike, mida temaealised väiksed piigad teevad. Kui sain teada tõe, oli juba õnneks hilja haletsema hakata ja järeleandmisi teha.”

    Koolis hinnatakse Janat teistega samadel alustel, ta peab omandama sama materjali, mis on jõukohane tema tervetele klassikaaslastele — vaatamata sellele, et talle on antud elus poole vähem silmi ja poole vähem kõrvu. Jana tantsib kaheksandat aastat Viljandis Eve stuudios ja on solistide võistlusel teise koha saanud.

    Muide, mina sain Jana puudest teada alles paariaastase tutvuse järel, kui ta enne paadimatkale minekut oma invaliidsustõendi minu kätte andis, et see märjaks ei saaks. Ja ka teades unustan neiu “poolikuse” pidevalt ära, sest ta käitub terviklikumalt kui nii mõnigi terve. On varaküps, soe ja südamlik ning paistab nagu helge päike oma kolmeaastase õekese peale.

    “Olen õnnelik, et tal on AINULT need puuded ja ta saab siiski elada täisväärtuslikku elu,” tunnistab Malle. “Ent ka minu väiksem tütar vaktsineeriti sünnitusmajas kolme aasta eest ilma et minult oleks luba küsitud! Ometi töötab tema isa selles samas majas!”

    Loodusmeelsed vaktsineerimise vastu

    Viie lapse ema Merje Luuk suhtub imikute rutiinsesse vaktsineerimisse üheselt halvasti: “Vaktsineerides loodetakse kaotada haigusi, mis on suht süütud võrreldes nendega, mis võivad kaasneda vaktsineerimisega. Üks asi on kaasuvad haigused, tüsistused — nii otsesed kui kaudsed. Teine asi hoopis see, et vaktsineerimine ei kaitse isegi nende samade haiguste eest, mille vastu vaktsineeritakse — tuberkuloosi, läkaköha, punetiste eest. “On oht nakkuda just kaitsesüsti tagajärjel, punetistesse või lastehalvatusse.”

    Merje meenutab, et väidetavalt on olemas keemilised ravimid kõigi nende haiguste raviks, mille vastu vaktsineeritakse. Kõige raskemate haiguste vastu, mille jaoks ei ole vaktsiini, pole Merje teada ka traditsioonilise meditsiini ravi.

    “Ravimifirmade kasumid vaktsiinide pealt on nii kolossaalsed, et see fakt ei saa olla vastavuses väidetava maailmapäästmise ideega,” pahandab viie lapse ema. “Ja jeerum, mille kõige vastu praegu on vaktsiinid töös — hambakaaries, rotaviirus… Ligikaudu 100 haiguse vastu. Kui mitu süsti on inimesed valmis oma imikute kehasse lööma? Nagu ühes arstisaates keegi tädikene arvas: ideaal on, kui saaks ühe sutsuga kõik vaktsiinid korraga sisse anda. Et lapsel poleks valus. No kuulge!”

    Merjel enesel on reaalne kogemus läkaköhaga oma kahe vaktsineerimata lapse puhul. See oli tema andmeil ka kõige tõenäolisem haigus, mida võimalik Eestist üles korjata. Loodususku ema on siiski valmis ka leetriteks, punetisteks ja mumpsiks. Tuberkuloos on tema arvates nälja, vaesuse ja armastuse puudumise haigus, pealegi ravitav. B-hepatiidi asjus on ta kindel, et puudub risk või siis saadakse oma jõududega hakkama. Difteeriapuhangu korral loodab noorproua Luuk kuulda piisavalt vara raadiost hädasignaali, et jõuda kas peituda või vaktsineerida: “Lastehalvatust ei karda ma vaatamata sellele, et seda on põdenud mu ema. Seda haigust pole enam. Teetanusevastaseks abiks on magneesium, C-vitamiin ja tugev immuunsüsteem.

    Olen oma lapsi ravinud kopsupõletikust, keskkõrvapõletikust, palavikuhaigustest, kõhuviirustest ja tatitõbedest. Ei mina karda enam midagi. Süütunded on mul oma vanemate poegade ees, keda omal ajal lihtsameelsena süstitud sai.”

    Kui Luukide pere maale kolis ja kohaliku perearsti juures käidi end koolitõendite pärast üles andmas, imestas tohter, et lapsed on vaktsineerimata. “Hoiatas, et kui pere peaks välismaale minema, ei saa lapsed enne kooli, kui lapsed süstitud.” Kuna Luugid ega nende sõbrad pole emigreerujat-sorti inimesed, siis on nende tutvusringkonnast kõik nooremad kui 5-6aastased lapsed vaktsineerimata: “Minu meelest on absurdne loogika see, kui öeldakse, et need, emad, kes ei vaktsineeri, lasevad liugu nende seljas, kes vaktsineerivad ja seega võtavad teistelt ohverduse vastu südametunnistuspiinadeta. Oma valikud teeme ikka ise!”

    Merje meenutab, kuidas üks tema vanematest poegadest, kes oli 100% korralikult vaktsineeritud laps, tõi läkaköha koju laulupeolt. Pesamuna oli siis 5kuune, see olnuks aeg kahe vaktsineerimise vahel. Kõige hullem variant nakkumiseks — pole oma immuunsust ega väidetavat vaktsinatsiooni kaitset. Merje küsib nõudlikult, kes oleks vastutanud, kui pojake poleks nii abitus seisus haigusele vastu pidanud?

    Eesti riiklik laste vaktsineerimiskalender alates 2003. aastast