Vanaema ei hoia lapsi!

Pagan, hea elu võiks meil olla. Lastel on mõlemad vanaemad olemas ja üks vanaisa ka. Võiks ju olla nii, et käid, kus tahad, sõidad, kuhu meeldib, kas või maailma teise otsa — vanavanemad hoiavad muudkui lapsi ja… Hoiavad nad jee! Vanaemadel on tänapäeval kõike muud teha kui lapselapsi passida.

Einoh, eks nad ikka vahel on hoidnud ka. Ent need on suht harvad erandid ja mitte reegel. Ja põhjus on kah väga lihtne: vanaemad käivad ju tööl. Täpselt samamoodi nagu me isegi. Teate, tänapäeval teeb mõni vanaema kohe nii palju tööd, et ainult imesta kõrvalt vaadates, kuidas vanainimene seda suudab. Aga suudab. Mis peamine, tahab.

Teine asi on see, et tänapäeva vanaemad on kõvasti nooruslikumad kui mõned põlvkonnad tagasi. Kas teil on vanaema, kes käib kepiga, räägib puhast murret ja muudkui aga koob sukka? No vaat, see on ikka täiesti üleeilne päev, eks ole. Sukad-sokid ostame poest, neid ei koo keegi, ja kepi asemel on kunstpuusaliiges. Isegi prillide asemel võivad vabalt läätsed olla ning põlle asemel hoopis moekas pükskostüüm.

Inimesed ei jää ju tänapäeval enam nii kiiresti vanaks, olete märganud? Inimea taguseid fotosid vaadates võiksime mõelda, et huvitav, kuidas nad küll oma ajal nii vanast peast lapsi said. Tegelikult ei olnud nad esiklast ilmale tuues sugugi keskeas, nagu pildi järgi arvata võiks. Lihtsalt inimesed vananesid kiiremini. Kolmekümneselt oldi raskest tööst juba päris kulunud ja viiekümnene oli vanamutt valmis — nägu krimpsus, rätik lõua all sõlmes ja issias kontides.

Aga tänapäeva viiekümnene? Üldjuhul on ta viljakaimas tööeas hinnatud spetsialist, kelle kogemused on hindamatud. Ta hoolitseb enda eest, käib lõpmatult mingitel kursustel ennast täiendamas, vaat kui ei lehvi veel mööda komandeeringuid rohkem kui ta lapsed. Ei temal ole aega lapselapsi hoida! Töö tahab tegemist, elu tahab elamist, nii palju huvitavat on veel tulemas.

Pole lootagi, et sedasorti vanaemad ennast lastelastele pühendaksid. Ta võtab endale pika hambaga ühe nädalavahetuse vabaks, et noored saaksid sooritada ühe pisikese väljasõidu ilma lasteta. Kui siis nood hetkeks rutiinist välja saanuna särasilmselt naasevad, on vanaema täiesti kurnatud ja tüdinud. Lapselapsed on armsad küll, aga hommikust õhtuni nendega jahtida? Tänan, ei. Sellega peate ise hakkama saama.

Vanaema saab alati öelda, et hea küll, vaatan lapsi paar tundi, aga siis aitab küll. Kui ta selle aja jooksul ka mingeid probleeme märkab, siis ega ta neid ise lahendama hakka — kui ta just pedagoog ei juhtu olema ja professionaalset väljakutset ei haista. Tema on ikka lastega hea! Ei tema pahanda või kasvata. Vanaemaga peab tore olema. Vahel kohe nõnda tore, et pärast tulgu või veeuputus.

Üldiselt teil veab, kui maja on näiteks pärast teatriskäiku veel sama koha peal ja nõud terved. Õudne segadus käib asja juurde ning tagatipuks kuulete pärast veel kaks nädalat etteheitvat väljendit: „Aga vanaema lubas!“ Vanaema võib olla lubanud niisuguseid asju, et te katkute juukseid ja leiate, et tegelikult on lihtsam lapsed kaasa võtta või üldse välja minemata jätta.

Jajaa, varem oli see elu ju hoopis teistmoodi. Sellel, et vanaema lapsi karjatas, oli ju ka oma hind. Mitu põlvkonda elas ühe katuse all ja siis oli see loomulik. Tänapäevase pilguga vaadates aga tähendab see ämmaga/emaga koos elamist — kes siis seda tahab? No aga kui ei taha, ega siis ei maksa vinguda ka. Sa tagad vanavanemale peavarju ja ülalpidamise ning tema hoiab su lapsi — või peab ta ennast ise ülal ja sina hoiad ise oma lapsed. Normaalne.

Üldiselt, ega mina kah kavatse oma lapselapsi hoidma hakata. Selle ajaks, kui ma teoreetiliselt võiksin vanaemaks saada, on mul juba praegu palju huvitavaid ettevõtmisi planeeritud. Kõik need reisid, mis seni on tegemata jäänud. Seda liiki enesetäiendus, milleks praegu aega pole. Trennid, kuhu ma praegu ei jõua. Raamatud, mis seni lugemata. Jne. Nii et sorry, lapsed, aga teie laste jaoks mul küll aega pole.