Vanemliku hooleta jäänud poistele kodu kinkinud Lea: kui esimest korda unelaulu laulsin, oli ta üllatunud — "miks sa seda kordad?"

Tõenäoliselt ei unista keegi meist lapsena, et "kui ma kunagi suureks saan, siis mul on suur pere, kus kasvab mitu võõra inimese sünnitatud last...", aga mis siis, kui muud võimalust ei ole? Või kui soov aidata on suurem kõigist hirmudest ja eelarvamustest? Või mis siis, kui hoopis Sina oleksid laps, kes vajab võõraste vanemate armu, et sul oleks normaalne lapsepõlv?

Kui Lea Sõmer (46) suutis peale mitmeid katseid leppida, et tal ei õnnestu oma praeguse abikaasaga ühist last saada, otsustasid nad koos, et on valmis lapsendama ja hakkama vanemateks lapsele, kel vanemaid ei ole. Lisaks kasvab Lea peres poisslaps, kellele ollakse hoolduspereks.

Takkajärgi mõeldes tunnistab Lea, et lapsendamine oli suhteliselt kerge otsusus. ”Samas, see mõte lihtsalt keris end üles läbi aastatepikkuse ootamiste ja luhtumiste jada,“ möönab ta. „Eks me alguses olime nagu kõik — kartsime võimalikke haigusi, mis võivad geneetiliselt kaasa tulla. Ideaalis oleks ka meie soovinud blondijuukselist pruunisilmset tüdrukut, soovitavalt positiivse eluloo ja geneetikaga, kuid reaalsus on, et headest peredest pärit lapsi perekonnast ära ei võeta.“

Loos räägib oma kogemusest ka mitme hoolduspere kogemusega Kaisa, kelle lapsepõlv oli ebatavaline — ta ei olnud oodatud laps ega saanud kogeda turvalist perekeskkonda. Tema ema oli narkomaan ja juba nelja-aastasena leidis Kaisa end tänaval uitamas, kaasas kolm aastat noorem õde. „Bioloogiline ema viis meid oma sõbranna juurde, kes meid politseisse toimetas. Nii sattusimegi laste turvakodusse,” meenutab ta.