Viisime lapse tühermaale ja jätsime sinna

Meie päevil ja siinmail juba muinasjuttudesse taandunud tragöödiad on elavaks muutunud meie endi silme all: Tallinna kesklinna tühermaalt leitud lapsukese saatus hoidis meid ärevil ja piinava kaastunde seisundis terve lõppeva nädala.

Ent kui muinasjuttudes pärivad hüljatud, tagakiusatud ja alandatud tavaliselt kas terve kuningriigi või õnneliku armastuse, siis leidlapsukest ootab alles ees juriidiline kadalipp: kuivõrd tüdrukuke on sündinud Venemaal, siis ei saa ilma Venemaa ametkondadeta tema saatust otsustada. Siiski on lapsuke vähemasti elus! Ja kindlasti hoolitsetakse tema eest nüüd nii hästi, kui vähegi võimalik on.

Lastele muinasjutte ette lugedes olen sageli õõvastusest tardunud: mitmeski tuleb ju ette, et vanemad ei jõudnud enam lapsi toita ning selleks, et ise ellu jääda, juhatasid nad omaenese lapsed pimedasse metsa, kust koduteed leida peaks olema võimatu. Nutikas pöialpoiss aga puistas raokesi maha ning mõistis vennaksed koduteele juhatada. Klassika on muidugi ka Hansukese ja Gretekese lugu.

Ja eks viidud ju Lumivalgekegi sügavasse metsa, sest kuri võõrasema oli käskinud ta tappa. Tüdruku surmama pidanud jahimees aga halastas lapsukesele ning laskis tal minna: tegelikult teadmises, et kurjad metsloomad pistavad ta niikuinii nahka. Ometi ei puutunud loomad Lumivalgekest, kes leidis elupaiga seitsme pöialpoisi juures. Kuhu viimaks ometi ka kuri võõrasema tee leidis.

Tallinnas leitud lapsukese kasuvanemad polnud kurjad. Nad ei olnud isegi mitte joodikud ja narkomaanid, nagu esiti arvati. Ei, nad olid lihtsalt liiga vaesed, et lisaks oma lastele ka lähisugulase hüljatud järeltulijat ära toita. Ilmselt sügavas meeleheites viisid nad tüdruku tühermaale: lootuses, et keegi ta sealt leiab, endale võtab ja talle parema elu võimaldab.

Loodetavasti see lõpuks nii lähebki. Ent paraku meenutab see lugu meile, et maailm ei ole viimase mõnesaja aastaga kuigivõrd paremaks muutunud. Meil on lapse hülgamine ja abitusse seisundisse jätmine küll haruldane ning karistatav tegu, seevastu mõnes teises riigis tehakse seda ikka ja sageli ei järgne isegi mingit uurimist.

Maddy lugu on meil veel kõigil värskelt meeles. Aga seda lugu teame hästi ainult tänu sellele, et Madeleine McCanni vanemad käivitasid võimsa meediakampaania lapse leidmiseks, mis pole paraku ikkagi vilja kandnud. Vahepeal kahtlustati ka lapse vanemaid endid tema surmamises, olgu siis meelega või kogemata, nüüdseks on nad kahtlusest vabastatud.

Ent Maddy lugu on vaid üks väga paljudest. Iga päev kaob maailmas lapsi, keda mitte kunagi üles leita. Lapsi jahivad pedofiilid, nendega kaubitsetakse, neid müüakse ühest riigist teise küll tööjõuna, küll seksiorjadena. Hiljaaegu avastati Nigeeriast „lastefarm“, kus hoiti kinni vägisi rasestatud naisi, kellelt vastsündinud ära võeti. Müügiks muidugi.

Selline on maailm, milles me elame. Tavaliselt juhtuvad sellised lood kuskil meist kaugel. Nüüd on aga vaesuse pärast metsaeksitamine teoks saanud meie oma riigis, lausa meie kõrval. Siinsamas Tallinnas elasid inimesed, kes ei jõudnud kasulapse eest enam hoolt kanda ning hülgasid lapse, kellest tema ema oli loobunud juba sünnitusmajas.

Oleks elu muinasjutt, siis peaks sellest lapsest saama vähemasti printsess ning ta peaks elama õnnelikult, armastatu ja rikkana kõrge vanaduseni. Kahjuks ei ole elu muinasjutt ning „Oli kord…“ ei lõpe alati fraasiga: „…. ja nii elavad nad õnnelikult tänase päevani, kui nad just surnud ei ole.“

Ometi tahame kõik nii väga loota, et tal läheb elus nüüd hästi. Loodetavasti algatab lapse isiku tuvastamisele tõhusalt kaasa aidanud meedia peagi võimaluse lapsukest toetada. Kõik, kes kaasa tunnevad, ju tüdrukukest sülle võtma ja lohutama ei pääse, ning massilisel mängukarude läkitamisel ei ole ju mõtet. Antagu meile võimalus last aidata! Kas või rahaga, kui kuidagi muidu ei saa.