"Võin sind ju tasuta ülal pidada, aga eritoitu ma sulle küll vaaritama ei hakka!"
Enne lapsehoidjaks minekut tüdruk oli juba iseseisva elu peal, sai hakkama — oma elamine, mida mina tal korda sättida aitasin ja töökoht poes, aga tema tahtis kangesti välismaale minna. Enne ka juba olnud välismaal lapsehoidjana, kusjuures see töö talle ei meeldinud. Kui uuesti läks, siis ma ütlesin talle, et tee mida sa tahad, aga arvesta sellega, et teist korda ma sind iseseisva elu peale aitama ei hakka.
Noh, nüud siis tüdruk elab kuu aega minu juures, n-ö puhkab, müüb oma asju, sest tagasi siia ta enam tulla ei taha. Raha on tal vähe ja elamise-söögi eest mina talt raha ei küsi, ta on ennegi mõni aeg minu juures elanud nagu kodus.
Mind aga ärritab see, et tüdruk enam liha ei söö. Arukat põhjust ta mulle öelda ei osanud, hakkas hoopis ärrituma mu küsimise peale, et ei oska mingit põhjust öelda, lihtsalt ei taha ja kõik. Kõike muud sööb küll, magusat ja jahutooteid ja kõike muud ebatervislikku. Peres, kus ta oli, liha ei söödud, eks ta sealt võttiski eeskuju. Tüdruk on muidu ka suure kondiga, ja nüüd kaalub rohkem kui kunagi enne, viimase poole aasta jooksul 5 kg juurde võtnud. Minu juures olles põhiliselt vaatab telekat, istub netis, magab hommikuti lõunani. Väljas eriti ei käi. Kutsusin teda minuga kaasa basseini või tunniks kiirkõnnile — ei tahtnud.
Aga mind ärritab see, et kas mina perenaisena olen nüüd sunnitud tegema sööke, nagu plikale meeldib? Või kuidas oleks õige, et oleks “hundid söönud ja lambad terved”?
