Ühest netifoorumist lugesin kord paariaastasest allergikust, kelle ema seltskonnast paariks minutiks eemaldus, et vetsu minna. Selle aja jooksul, kui ta eemal viibis, oli keegi lapsele pähklitega šokolaadi andnud. Laps aga, jumal paraku, oli ülimalt allergiline nii pähklite kui ka šokolaadi suhtes. Väike allergik vajas kiiret arstiabi.

Seltskond ei olnud ei purjus ega muu laksu all. Tegemist ei olnud debiilikutega, kõik kohalviibijad olid mõistuse juures. Pealegi veel haritud, intelligentsed inimesed. Ometi ei taibanud ei maiustuse andja ega keegi pealtnägijast enne “heateo” tegemist esitada lapse emale täiesti elementaarset küsimust: kas talle üldse tohib šokolaadi anda?

Mu kolmesele meeldib hommikuti ühest leheputkast mööda minnes selle ees asuvale astmekesele astuda. Putkatädile jäi pisike hasartne astuja silma ning ühel päeval palus ta meid hetke oodata. Peatusime paha aimamata. Tädi tuli lagedale kompvekiga. Loomulikult ei küsinud ta, kas ta tohib seda lapsele anda. Laps võttis kommi vastu, aga unustas, et seisab astmel, ning kukkus. Laps sai haiget, kombe sai poriseks. Ning tagatipuks oli tal peos komm, mille söömiseks polnud sugugi õige aeg ei söögiisu ega hammaste tervise seisukohalt. Muidugi ma annan lapsele kommi, aga pärast sööki ikka.

Õnneks pääses laps suuremat viga saamata ja poriseid kombesid teatavasti saab pesta. Aga tuju oli meil mõlemal rikutud. Lohutasin nutvat last ja kirusin südames kommitädi. Mõistus, kus on küll tädide mõistus! Eks tema soovis muidugi head, aga välja kukkus üks suur jama. Kirusin ka ennast, et ei osanud õnnetust ära hoida. Nüüd käime sellest putkast suure kaarega mööda.

Ka ei saa ma enam koos lapsega kodule kõige lähemast poest leiba osta, sest kord pistis sealne lahke müüja — loomulikult minu luba küsimata — lapsele lutsukommi pihku. Pärast seda röökis laps täpselt nädala iga jumala päev kodule lähenedes, et tema tahab täna ka sinna poodi “lakukommi” “ostma” minna. Mul jäi üle ainult jõuetus vihas hambaid kiristada. Kui see mutt teaks, missuguse teene ta mulle tegi!

Kui laps pakutava suhtes allergiline oleks, siis oleks mul sedasorti heategijatega loomulikult kerge toime tulla. Ei, ja kõik! Lõpetage ära, unustage igaveseks selline komme üleüldse! Aga praegu ma tõesti ei oska reageerida. Ei taha justkui valetada ka, et ta ei tohi seda süüa vms. Laps ju rõõmustab, ja pakkuja mõtleb ju ainult head. See heasoovimine, tuleb välja, on vahel isegi mitte midagi mõtlemisest hullem. Kuidas sa ikka vahele astud, kui teine “ainult head” kavatseb.

On ka selliseid heatahtlikke, kes märkavad, et lapse tähelepanu köidab nende koer, ja lubavad seepeale lapsel oma peni silitada. Sellised saadan küll kõhklemata pikalt. Solvumine on alati suur: nii armas koer ju, ta ei tee midagi! No kust mina seda tean. Kümme aastat võib-olla ei tee jah, aga siis pöörab ära. Loom on loom. Lastega muutuvad loomad tihti ettearvamatuks. Ja kolmandat liiki tülitajad on purjus või pooletoobised, sest terve mõistusega inimene ju võõrast last tänaval kättpidi teretama või muul viisil puudutama ei lähe. Ka nendega on mu jutt lühike ja järsk. Muide, enamasti venekeelne. Aga vaat mida nende kommitädide ja –onudega teha?

Loomaaias on kõige ohtlikum elukas teadagi inimene ja tema tarvis seisavad igal pool üleval sildid, mis loomade toitmise keelavad. Kas peaks siis ka lapsele kaela riputama või seljale kleepima sildi “Toitmine keelatud!”? Aga kui loomaaeda külastavad “heasoovijad” silte lugeda ei oska ja pigem oma käest ilma jäävad, siis vaevalt küll, et sildist lapse küljes kasu oleks. Pagan neid heasoovijaid küll võtaks, ma ütlen!