Borjom, sajandeid vana sinivereliste jook

 (22)
palee
---

Sel aastal väärikat juubelit tähistav kuulus Gruusia veemark on säilitanud algse koostise ning ühes sellega omadused, mis võitsid kunagi populaarsuse ka vene aadelkonna seas.

Sel aastal väärikat juubelit tähistav kuulus Gruusia veemark on säilitanud algse koostise ning ühes sellega omadused, mis võitsid kunagi populaarsuse ka vene aadelkonna seas.

Tsaari armee sõdurite kaudu jõudsid kuuldused mineraalvee väidetavalt tervistavatest omadustest vene aadelkonna sekka. Uskudes, et mineraalveel on tervendavad omadused kasutati seda näiteks sõdurite kõhutõbede ravitsemiseks. Pudelisse hakkas Borjomi piirkonna allikatest ammutatud vett villima suurvürst Mihhail Nikolajevitš Romanov 19nda sajandi lõpus, kelle residents (ülemisel pildil) on muide kujutatud ka pudeli etikettidel. Varsti muutus vesi populaarseks ka vene eliidi seas — näiteks armastas tuntud helilooja Pjotr Tšaikovski veeta aega Borjomi orgu sel ajal ehitatud parkides, hotellides ja spaades.

Uus tõus populaarsuses

Vanematele lugejatele on Borjomi teada-tuntud kindlasti juba Nõukogude ajast. Sellesse perioodi jääb ka tootmise tipp-mahud: Nõukogude ajal villiti ühtekokku aastas 400 miljonit pudelit Borjomi vett. Vesi oli kuulus ja armastatud üle terve punaimpeeriumi, kuid koos raudse eesriidega sai Gruusia mineraalvee tootmine korraliku tagasilöögi.

---

Nüüdseks on vee tootmislitsentsi omav IDS Borjomi Beverages taas vanade aegade vaimus edasi liikumas — sellest annab tunnistust fakt, et Borjomi tehasel on ühena vähestest Gruusia ettevõtetest ISO 22 000 sertifikaat. See annab kinnitust kõrgetest kvaliteedinormidest — tehas täidab ülirangeid hügieenistandardeid ja Euroopa Liidu direktiive, mis lubavad vett müüa loodusliku mineraalvee sildi all. Seda välja arvatud Venemaal — sest huvitaval kombel „avastasid“ vene võimud pärast 2008. aastal Gruusiaga peetud sõda, et tehas ei täida hügieeninõudeid ning keelasid vee müügi Venemaal. Sellest hoolimata on ettevõte, mille Euroopa peakorter asub muide Leedus, Ida-Euroopa üks suurimaid mineraalveetootjaid ning vett müüakse rohkem kui 30s riigis üle maailma.

Mis vahe on looduslikul ja kunstlikul mineraalveel?

Inimese keha koosneb 70% ulatuses veest, mistõttu on vesi meileeluliselt vajalik — seda isegi kuni 2,5 liitrit vedelikku päevas.Seetõttu tuleks hoolikalt valida, mis vett me joome.

Me liigitame vett reeglina selle järgi, kas tegu on mulli- võitavalise veega. Olulisem on teada siiski seda, kas tegu on looduslikumineraalveega või n-ö kunstliku mineraalveega.

Esimesel juhul on tegu puhta ja töötlemata loodusliku veega, mispeab vastama rangetele Euroopa Liidus kehtestatud regulatsioonidele. Ainsa lisandina võib looduslik mineraalvesi sisaldada süsihappegaasi. Kuid Gruusiast pärit loodusliku mineraalvee näitel on olemas vesi, mis on juba looduslikult gaseeritud. Seega erineb pudelisse villitud vesi allikasügavustes olevast veest minimaalselt. Vesi ammutatakse kuni 1,5 kilomeetri sügavuselt hiiglasliku Borjomi-Kharagauli rahvuspargi alalt ning seda ilma pumpade abita —vesi tõuseb maapinnale iseenesest, olles rikastatud loodusliku süsihappegaasi ja 60 erineva mineraaliga. Kuigi Kaukasusest ammutatakseka teisi mineraalveesid, pole ükski neist Borjomile sarnase koostise ja omadustega.
Teiste Eestis tuntud looduslike mineraalvete sekka kuuluvad näiteks Perrier, Värska ja San Pellegrino.

Suurem osa poes müüdavatest mineraalvetest on valminud keemilise protsessi tulemusena, mille käigus segatakse tehases mineraalaineid veega, et saavutada erinevaid maitseomadusi. Rahvusvaheliselt liigitatakse need veed „lauavee“ mõiste alla, Eestis müüakse sellist sorti vett ka allika- või tavalise mineraalvee nime all.