Jõulukuu mandlirõõmud
Mandlid olid pikkadel rännakutel tähtis kaubaartikkel ja ka kosutav moon. Hiinas peeti mandleid naiselikkuse ja kauniduse kandjaks. Vanas Kreekas peeti mandlipuud valguse tähiseks, sest mandlipuu pungad puhkesid väga varakult. Araabia maades usuti, et mandlipuu tähendab uute võimaluste avanemist.
Mandel on andnud tänuväärt ainest ka kunstnikele. Mandlipuude kevadist õiteilu on jäädvustatud paljudel lõuenditel. Mandlikujuline oreool — mandorla — on aupaiste, mis kristlikus kunstis ümbritseb tervikuna kas Kristust või neitsi Maarjat.
Mitte pähkel, vaid hoopis luuvili
H eitlehine mandlipuu on tavaliselt kuni 10 meetri kõrgune ja eriti kaunis õitsemise ajal. Sõltuvalt sordist on õied kas valged või roosad. Ehkki õied on külmaõrnad, talub puu edukalt päris karmi pakast.
Mandlipuu viljad on botaanilist korrektsust jälgides tegelikult luuviljad. Rahvasuus ja kaubanduses nimetatakse mandleid aga hoopis pähkliteks. Mandlipuu 4–5 cm pikkune vili on pealt kaetud kuiva luustunud väliskestaga, mis küpsemisel praguneb ja eraldub töötlemisel kergesti. Tavalistel luuviljadel (virsikud, ploomid, kirsid jne) on vastupidi: söödav osa on mahlakas luuümbris.
Mandlitel on söödav osa koondunud paari sentimeetri pikkusesse seemnesse, mida samuti ümbritseb kõva kest. Sõltuvalt sordist võib see olla kas õhem või paksem. Selleks et mandleid söögikõlblikuks teha, tuleb seegi kest eemaldada. Puhastatud mandlid on välimuselt kergelt kortsulised, värvilt kreemjad ning konsistentsilt elastsed.
Keskaegsest ravist tänapäevaste magusroogadeni
Mandlitest valmistatud hõrgutised olid eriti populaarsed keskajal. Jõukamates majapidamistes valmistati siis mandlipiima, mandlikreemi ja teisigi mandlitoite. Mandlid olid kohustuslik lisand magusroogades, näiteks kookides ja magusates kastmetes. Lisaks hõrgule maitsele kasutati mandliroogi ka ravimina. Puhtjuhuslikult avastati, et piimas või odrakördis keedetud peenestatud mandlid leevendasid liigsöömisest tingitud kõhuvaevusi.
Et keskajal olid ülesöömine ja sellest johtuvad tervisehädad üsna tavaline nähe, siis tarvitati mandlikörti sageli arstimina. Vähetähtis polnud seegi, et taimeriiki kuuluvaid mandleid ja neist tehtud roogi võis südamerahuga süüa ka paastu ajal.
Mandlid sisaldavad olenevalt kasvukohast, sordist ja bioloogilisest küpsusest 40–55% hinnalist mandliõli, ligikaudu 15% süsivesikuid ja kuni 20% valke. Mandliõli kiituseks peab rõhutama selle rohket küllastumata rasvhapete sisaldust, kusjuures nende seas on ka inimesele asendamatuid rasvhappeid. Osas uurimustes väidetakse, et kestev igapäevane mandlite tarbimine (kuni sajagrammises koguses) vähendab vere kolesteroolisisaldust.
Lisaks eelnimetatud põhitoitainetele on mandlites rikkalikult kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi ja fosforit. Vitamiinidest on mandlites märkimisväärselt E-vitamiini ja B-rühma vitamiine. Mandlid on energiarikas maiuspala, sellele viitab ka fakt, et grammist puhastatud mandlilaastudest saab gurmaan ligikaudu 6 kilokalorit toiduenergiat.
Nendes piirkondades, kus mandleid traditsiooniliselt kasvatatakse ja töödeldakse, on rahvameditsiin ammustest aegadest mandliõli hinnanud. Seda kasutatakse näiteks nahapõletike ravis ja ka liighigistamise pidurdamiseks.
Mandleid võib nautida nii naturaalselt kui ka toitude koostises. Peale eelpool mainitud mandlilaastude süüakse ka terveid mandlituumi. Need võivad olla kuivatatud või röstitud. Tasub teada, et röstimisel tungib õli mandlite pinnale ning see rääsub hapniku ja soojuse mõjul suhteliselt kiiresti. Maitsevarjundi mitmekesistamiseks on müügil nii soolatud kui ka suhkrustatud mandlid. Sobiva lisandina on mandlid leidnud kasutust shokolaadides, jäätistes, küpsistes, mitmesugustes küpsetistes ja magustoitudes. Itaalias valmistatakse mandlitest kuulsat Amaretto likööri.
Mandlitest rääkides ei saa mitte mingil juhul tähelepanuta jätta martsipani, sest õige martsipan koosnebki vaid mandlitest ja suhkrust, muid komponente see delikatess ei sisalda. Tasub teada sedagi, et iga riigi martsipanides on mandlite ja suhkru vahekord isesugune, mandlimassi osakaal võib olla 25–70%. Mitu korda puhastatud mandlid purustatakse ja segatakse suhkruga. Seejärel peenestatakse segu veel kord, mille käigus lähevad mandliosakesed aina väiksemaks. Lõpuks kuumutatakse suhkru-mandlimassi seda pidevalt segades.
Kuumutamisel aurub massist osa vett ning hävivad ka mikroobid. Kui martsipanimass on saavutanud õige tiheduse, järgneb selle jahutamine ja pakendamine. Martsipani õiged maitse- ja lõhnaomadused ilmnevad alles teatud aja möödumisel, sest suhkru kristalliseerumine ja segu maitseomaduste ühtlustumine vajab aega.
Mandlitooted iluvahendites
Kosmeetikas hinnatakse kõrgelt just mandliõli ja seda eeskätt naha pehmendaja ja puhastajana. Kortsudevastane mandliõliga kreem oli Euroopas kasutusel juba XVII sajandil. Tõsi, naha noorust säilitava kreemi retsept oli tänapäeva mõistes veidi kummaline, sisaldades mandliõli, searasva, spermat, sibulamahla ja roosiõli. Nüüdisaja kosmeetikatoodete koostises võib kohata nii mandliõli kui ka mandlipiima.
Mandliõli ja sellega rikastatud tooted sobivad õrnale ja tundlikule nahale, need leevendavad naha põletikulist seisundit ja taastavad naha loomuliku pH-väärtuse. Mandliõli võime kohata kreemides, seepides, palsamites ja aroomteraapias põhiõlina. Mandlipiimal on eelnimetatuga sarnane toime, kuid erinevalt õlist on mandlipiimas aminohappeid, peptiide ja valke. Mandlipiimaga on rikastatud väikelaste nahahooldusvahendid, ampoonid ja palsamid.
Õnnemandel jõuluroas
Juba Antiik-Roomas oli komme peita pidurooga õnnemandel, mis pidi selle leidjale järgnevateks aastateks kuhjaga edu ja rõõmu tooma. See komme on senini säilinud paljudes põhjamaades jõulupudru keetmisel, mis valmistatakse riisist koos magusate lisanditega ning sellesse peidetakse üks koorimata n-ö õnnemandel. Selle leidjale on ette nähtud üllatuskingitus ning kuhjaga õnne eeloleval uuel aastal. Meilgi müüakse pühade eel spetsiaalset pühade pudruriisi, kuhu õnnemandel on juba lisatud.
