Saagipidu igas külakeses

Austrias osatakse võtta aega nautimiseks ja teha argisündmusest pidu. Mitte et siinsel rahval tööd ja tegemist või argimuresid vähem oleks, kuid traditsioonid on aus ning neid hoitakse-hinnatakse ning saagi vaikse salvepaneku asemel peetakse peaaegu igas külas maha ikka mõni tore ühine rahvapidu. Selline külapidu süvendab kokkukuuluvustunnet, annab jõudu ja rõõmu jätkata ning hoiab oskust argielus rõõmu näha ja luua. Mõistagi on sel ka oma kommertslik pool, mis aga ometi domineerima ei jää ja üldisesse toredasse sündmusesse kenasti “ära kaob”.

Austria elatub suuresti turismist — ja sellega kaasnevast tarbimisest — ning iga küla ja vald püüab kõigi vahenditega just oma kodupaiga ilu ja eripära esile tõsta, et külalisi lähedalt ja kaugelt või lihtsalt ümbruskonnast ning linnadest just selle kandi poolt pakutavat vaatama-nautima ja — muidugi — tarbima kutsuda. Külarahvale toob see sisse, linnarahvale on väljasõit maakohta toredaks vahelduseks ja elamuseks ning rõõmuks on see kõigile kokkutulnuile.

Värvikate kõrvitsakuhilate juures pakuvad rahvarõivais müüjad oma põllusaadusi kaasaostmiseks, müügilettidel ahvatlevad ostma kenadesse purkidesse pandud kõikvõimalikud kõrvitsast tehtud hoidised ning isuäratavad lõhnad lausa kutsuvad proovima põnevaid kõrvitsaroogasid. Istet saab võtta sealsamas kõrval muruplatsil ülesseatud pikkade laudade ääres lihtsatel puupinkidel. Joogiks pakutakse mõistagi selle kandi veini või õunamahla.

Lapsi vaimustab kõrvitsast tehtud “hernehirmutiste” väljapanek ja kõrvitsast näo või lambi väljalõikamist on endalgi huvitav vaadata. Pillimeestelt taustaks kõlavad lustlikud akordionilood tunduvad eestlaselegi tuttavad. Igatahes — lustimist jätkub kõigile.

Tasub järeletegemist

Tahes-tahtmata jookseb mõte Eestimaale — miks ei võiks meilgi teha maakohtades rohkem toredaid sügispidusid? Pole lugu, et Eestimaal viinamari ei kasva! Õuna-, kartuli-, sibula-, kurgi- või marjapidu saab ikka teha! Ja pakkuda kõike, mis neist loodusandidest teha annab, nii kohapeal proovimiseks kui ka kaasaostmiseks. Põnevaid vanu (ja uusi) retsepte on Eestis kindlasti küllaga! Ja mitte ainult söögiks-joogiks, vaid eks ole ju peaaegu igal taimel ka oma raviomadused, mis rahvameditsiinis tuntud. Või hoopis kosmeetikas.

Kurgiviiludega näo puhastamisest oleme vist kõik kuulnud. Üks selline loeng kurgist, sibulast või kartulist on ju ilusa ilmaga väljas istudes hoopis toredam kuulata kui lehest lugeda?

Steiermargi kuulsad kõrvitsad

Aga tagasi kõrvitsa juurde. Austria on teatavasti mägine ja tasast põllumajanduslikku maad jagub vaid riigi idaosas, Alam-Austrias ja Steiermargi liidumaal. Kõrvitsa, ja eelkõige piirkondliku “sümboltoote” — kõrvitsaseemneõli — poolest on kuulus just Steiermark.

Teatavasti jõudis kõrvits Euroopasse umbes 400 aastat tagasi Ameerikast. Esialgu vaid loomasöödaks kasutatud kõrvits omab tänapäeval kindlat kohta gurmaanide köögis, rääkimata juba lihtsatest argiroogadest. Kõrvitsas on väärtuslikku valku, palju mineraalaineid ning palju muid organismile kasulikke ja vajalikke aineid. Kõrvitsasorte on sadu ja samavõrd palju on neil vorme ning värve ning paljusid neist kasvatataksegi vaid dekoratiivsel eesmärgil.

Steiermargi kõrvitsad võivad kasvada kuni 50 kg raskuseks ning eelkõige kasutatakse neid seemneõli tootmiseks. 2,5 kg puhastatud ja kooritud seemnetest saadakse umbes üks liiter tumerohelist, peaaegu sügavpruuni värvusega õli. Pähklimaitselist, vitamiiniderikast ning kolesteriinivaba õli lisatakse salatitesse, kastmetesse ja kasutatakse lihatoitude maitsestamisel. Kõrvitsaseemneõli ei puudu ühestki Steiermargi köögist!

Röstitud-soolatud kõrvitsaseemneid võib aga krõbistada nagu pähkleid. Ja loomulikult peetakse septembris maha värske kõrvitsaseemneõli pidu, linnarahvas saab uudistada õliveskit, valitakse nii kõrvitsa- kui ka õlikuningas ja parim õlimeister. Kõrvitsahõrgutiste ja -seemneõlide degusteerimistest rääkimata. Steiermargis käib sinna juurde muidugi kohalik au ja uhkus — Schilcheri vein.

Huvilistele pakub Steiermark ekskursioone mööda kõrvitsatalusid ja kõrvitsaõliveskeid, avatud uste päevi uudistamiseks, näitusi, laatasid ning külapidusid kulinaarsete hõrgutiste esitlustega. Ei puudu ka tõsiteaduslikud nõupidamised ja asjatundlikud seminarid põllumeestele ja õlimeistritele kogemuste vahetamiseks, uute teadmiste omandamiseks ja loomulikult mõttevahetuseks, kuidas oma kodukanti ja selle toodet veel paremini pakkuda ja müüa, et töö tühja ei läheks ja ikka tarbijat oleks ning kodukandi jõukus kasvaks.