Pärsias kuivatati suhkrut õõnestatud bambusetorudes, Egiptusest pärinevad klaasist suhkrupeavormid ning hiinlased olid esimesed, kes hakkasid suhkru kuivatamiseks kasutama savivorme. Euroopas kasutati aastaid puitvorme, enne kui savist valmistatud nõudele üle mindi. Aga ei savi ega puit ole tegelikult kuigi sobivad materjalid, nii et tööstuse arenedes hakati suhkru kuivatamiseks tootma terasest ja tsingist vorme. Vormi küljel oli klamber, mille abil sai selle pärast suhkru kuivamist avada ja suhkrupea välja võtta.
Rohkem kui kümnekilosed suhkrupead
Suhkrupead kaalusid 5 kuni 15 kilo ning olid ühe tarbija jaoks loomulikult liiga suured ja kallid. Seepärast murti suhkrupea küljest vastavalt vajadusele tükke. Suuri suhkrupäid oli üsna raske töödelda ning et need murti poes niikuinii tükkideks, hakkasidki tootjad neid hiljem viiludeks lõikama ja tänu sellele oli nii kaupmeestel kui ka klientidel suhkrupäid tunduvalt lihtsam kasutada.
Industrialiseerimine ja tsentrifuugimine
1900. a. paiku tutvustati tsentrifuugiseadet, millega sai suhkrumassi kiiremini kuivatada. Selle asemel, et suhkrupäid vastavasse ruumi kuivama riputada, asetati need tsentrifuugiseadmesse, mis neid raputas. Suhkrupead ise olid ikka samasugustes torbikukujulistes vormides nagu varem. Kui suhkrupead olid valmis, võeti need vormist välja ning pakendati.
Suhkrupeade tootmise lõpp
Suhkrupeade tootmine lõpetati nii Taanis kui ka Rootsis 1940. a paiku. Selle asemel hakati suhkrut peenestama — st. alustati tänapäevase peensuhkru tootmist. Kuni aastani 1955 müüdi suhkrut kaalukaubana. Alles pärast 1955. a. hakati peensuhkrut pakkima kahekilostesse pakkidesse nagu tänapäeval. Mõnel pool on jätkuvalt võimalik osta suhkrupäid. Need kaaluvad vähem kui varasematel aegadel — umbes 250 grammi — ning neid imporditakse Saksamaalt.
[Allikas: Gertrud Helgesson, Arlö Suhkrumuuseum ja Erik J¸rgensen, Nakskovi Suhkrumuuseum]
Kuidas sarkara’st sai suhkur
Indialased panid suhkrule sanskriti keeles nimeks SARKARA umbes 2400 aastat tagasi. See sõna ei ole aastate jooksul palju muutunud. Paljudes keeltes on nimetus tänapäevani sarnane:
Ladina: saccharum
Araabia: sukar
Inglise: sugar
Saksa: Zucker
Taani: sukker
Jaapani: sato
Keemiline nimetus sahharoos
Suhkruroog (saccharum officinarum)
Suhkruroog on väga suur kõrreliste sugukonda kuuluv taim, mis võib kasvada kuni 6 meetri kõrguseks. Kasvab troopilises ja subtroopilises kliimas. Suhkruroog vajab palju vett ja soojust, seetõttu kasvab ta Euroopas vaid lõunapoolsetel aladel, näiteks Hispaanias, Madeiral ja Portugalis. Maailma suurimad suhkruroost suhkru tootjad on Brasiilia, Kuuba, India, Filipiinid ja Mehhiko.
Suhkru rafineerimine
Suhkru rafineerimine tähendab lihtsamalt öeldes suhkru peenestamist. Rafineerides on võimalik toota erinevat liiki suhkrut: heledat, tumedat, jämedat, peent jne.
Taimearetus
Taimearetus on distsipliin, mille raames tegeletakse elusorganismide muutmisega. Taimearetuse eesmärk on taime pärilike omaduste parandamine, suurendades samal ajal taime väärtust. Oletatakse, et just taimearetuse tulemusena sai Vaikse ookeani äärsetest metsikutest kõrreliikidest suhkruroog.
Aretuse tulemusel ja uudsete tootmismeetodite abil on suhkrupeedi suhkrusisaldust suurendatud algupäraselt 3%-lt kuni u. 17%-ni.
Suhkur on päikeseenergia
Suhkur on fotosünteesi saadus (”päikeseenergia, mis on laagerdunud taimedesse”) — ning on seega kõikide puuviljade loomulik koostisosa. Mõnede taimede suhkrusisaldus on suurem kui teistel, ning kaks suurima suhkrusisaldusega on suhkrupeet ja suhkruroog. Keemilisest vaatenurgast on suhkur üks ja seesama, ükskõik kas see pärineb ühest või teisest taimest. Ka tootmisviis on üsna sarnane, olgugi et suhkrupeet ja -roog on vägagi erinevad taimed.
