Millest alustada veinitegu?
Koduveini tegemiseks on vaja nii „riistvara“ (nõud, mulksutajad, voolikud) kui „tarkvara“ (pärmid, peatajad, selitajad + marjad/puuviljad ja suhkur). Alustame „riistvara“ tutvustamisest. Selleks, et koduvein käima panna, on eelkõige vaja käärimisnõu.
Kõige tuntum asi selleks on suur 25-30 liitrine klaaspudel, mis on leitud kusagilt maakodu pööningult. Sobilikke nõusid on aga teisigi.
Suur klaaspudel
Tõenäoliselt on ta nö tasuta käes — kusagilt leitud, päritud, saadud. Esimene asi — see tuleks nüüd korralikult puhtaks küürida. Kuna see on tihtipeale kumera kujuga, on pudeliharjaga küllalt raske kõiki seinu puhtaks saada. Aitab, kui pikendada pudeliharja vart tugevama traadiga, et saaks kaardus külgedele ligi. On olemas spetsiaalseid puhastus-desinfitseerimisvahendeid, mis võtavad lahti ka vanaisa ajast jäänud tumedad triibud pudeliseinalt, kuid saab ka kodusemate vahenditega. Hea olevat ka nõudepesumasina tablette peenestatult pesuvette puistata.
Väga oluline on pudeli hilisem loputamine, et pesuaine jääke sisse ei jääks, see võib kogu veiniteo ära rikkuda. Suurte pudelite puhul on väga oluline ka see, kuidas pesuvesi välja kummutada — isiklik kogemus sunnib selleks kasutama sifooni, et vesi rahulikult välja voolaks — mul on mitu pudelit katki läinud just viimase vee väljavalamisega.
Väike plastpudel
Alles hiljuti avastasin soodsa võimaluse teha korraga vähe koduveini. Nii et saa, et teed suures pudelis ainult poole jagu veini — siis on pudelis korraga liiga palju õhku ja see ei ole käärimise jaoks hea. Pudel peab ikka alati enam-vähem täis olema käärimise ajal. Avastasin, et poes leiduvad 5-liitrised veepudelid sobivad samuti väga hästi — on toiduplastmassist, mis tähendab, et ei mõjuta maitset, ja neile mahuvad peale 45 mm läbimõõduga kummikorgid.
Spetsiaalne käärimisnõu
Soomes ja Rootsis on juba viimased paarkümmend aastat tehtud ja tasapisi hakkavad ka Eestis kanda kinnitama 25-30 liitrit mahutavad spetsiaalsest toiduplastmassist ämbrid, millel on mugavalt ka liitrite näidud peal. Ämber on õhukindlalt suletud kaanega, milles on kummitihendiga avaus mulksutaja jaoks. Eelkõige on nad mugavad seepärast, et ei lähe pestes katki, neid on tänu sangale hea tõsta ja lai suu lubab hästi marjadega mässata — kurnata, segada jne. Paljud klaaspudelite omanikud suhtuvad neisse põhjendamatu umbusuga — olen ise kasutanud nii klaaspudeleid kui plastämbreid ja võin kinnitada, et viimane on tunduvalt mugavam ja plastmass (kuna on septsiaalne toiduplastmass) ei riku kuidagi veini maitset.
Vesilukk ehk mulksutaja
Kui käärimisnõu on olemas, on järgmine küsimus vesilukk ehk mulksutaja. Vanad käsiraamatud õpetavad, kuidas kummivoolik tuleb ühest otsast pudelisuule panna ja teine ots klaasitäiesse vette pista. Paljud tõmbavad pudelisuule õhupalli või kummikinda, millesse nõelaga väike auk pistetud — kui pall on õhku täis, siis käärimine kestab, kui vajub lonti või tõmbub pudelisse sissepoole, on käärimine lõppenud. Nii saab, loomulikult.
Aga selle jaoks tegelikult mõeldud asi on vesilukk, kuhu tuleb poolest saadik vett sisse lasta, see siis mulksubki käärimise ajal ilusasti. Korki pole vaja veini käärimise ajal otsast ära võtta — süsihappegaas pääseb servadest välja, kuid äädikakärbsed sisse ei pääse.
Kui nõu ja mulksutaja on olemas, siis on esimene mure murtud. Küll aga leidub veel mitmeid vidinaid, mis koduse veiniteo mugavamaks ja lihtsamaks teevad.
Sifoon (kurnamisvoolik)– sellega on lihtne veini käärimise käigus sademe pealt teise nõusse kurnata. Korki pole vaja toru otsast eemaldada — vedel mahub servadest läbi ja sade ning marjaosakesed jäävad pidama. Sifooni läheb vaja ka pärast käärimise lõppu veini pudelitesse lastes — selleks on sifoonil klamber, millega voolu pudelite vahetamise ajaks sulgeda saab. Ja loomulikult aitab sifoon pudeli pesemise käigus pudelist ohutult vett välja lasta.
Kurnamiskott — nailonist kott teeb marjade/puuviljade meskist väljakurnamise pärast mõnepäevast leotamist tunduvalt lihtsamaks. Kotti ei tohi liiga tihedalt koos marjadega kinni siduda, sest marjadel peab olema piisavalt suur kokkupuutepind vedelikuga, et kõik oma värv, aroom ja maitsed edasi anda.
Hüdromeeter on vajalik veinis suhkrusisalduse mõõtmiseks. Selle näidu järgi saab määrata, kas vein on käärimise lõpetanud, ning arvutada alkoholi protsenti.
Kanguse mõõdik ehk vinomeeter — paar tilka mensuuri tilgutatult annab teada, kui kange vein välja on kukkunud.
Korgid/kapslid — pudeldatud veini võib säilima panna nii keeratava korgiga pudelisse kui sulgeda pudelid korgist korkidega. Kapslid käivad korkide peale, suletakse keevasse vette torgates, sulgevad pudeli õhukindlalt. Eri värvi kapslid aitavad veinikeldris vahet teha eri partiidel ja aastakäikudel. Mahakäinud veini lihtsalt suurde pudelisse seisma jätmine ei ole hea mõte, sest nii võib vein kergesti oksüdeeruda ja ei ole enam joogikõlbulik.
Korkija — tugev mees jaksab korgid ka palja käega pudelile otsa suruda, kuid palju lihtsamalt ja kergema vaevaga teevad selle töö ära erinevad korkimisaparaadid.
Koduveini tegemise "tarkvara"
Marjad või puuviljad — need annavad veinile oma värvi ja lõhna, samuti on veiniteoks vajalikud marjades leiduvad looduslikud suhkrud ja happed. Oluline on, et tooraine oleks puhas ja rikenamata — juba pooleldi käärima läinud maasikatest-vaarikatest-ploomidest-kreekidest ei tule head veini. VAATA LÄHEMALT!
