Pirakad pomelipallid poeletil

 (4)
Pomelipuu
Corbis/Scanpix

Viimastel aastatel on tsitrusviljade lett täienenud paljude uute tulijatega. Neist konkurentsitult suurim ja raskeim on POMEL.

Suur igal tasandil!
Tsitruseliste hulka kuuluv, Kagu-Aasiast pärinev ja seal aastatuhandeid tuntud pomelipuu hiilgab paljude suurusnäitajatega.

Juba ladinakeelsetes nimetustes, nii kehtivas (Citrus maxima) kui varasemas (Citrus grandis), peitub otsene sõnaline vihje suurusele. Ka pomelipuu paljud bioloogilised näidud ületavad teisi tsitrusvilju. Nii on neil suuremad lehed ja õied ning oluliselt kopsakamad viljad võrreldes teiste tsitruselistega.

Suured viljad võivad kaaluda üle paari kilo ja nende läbimõõt küünib ligi 20 cm-ni. Rekordsuurusega viljade korral ületab kaalunäit lausa viie kilo piiri ning läbimõõt jõuab kolmekümne sentimeetrini. Kujult on viljad kas ümarad või pirnjad.

Pomelipuu viljadeks on pomelid. Varasemas eestikeelses kirjanduses kohtame aga nende viljade tähisena hoopiski terminit pompelmuus, mis pärineb hollandi keelest, sõnast pompelmoes.

Just kunagisest hollandikeelsest vastest on tuletatud ka selle vilja saksa- (Pampelmuse) ja prantsuspärased (pamplemousse) nimetused. Viimasel ajal eelistatakse siiski enamikus keeltes lühemat nimetust pomelo.

Koorerohke tsitrusvili

Pealt katab vilja eredavärviline kooreosa, mis toonilt kas roheline, kollane, oranž, roosa või punane. Seal paiknevad ka eeterlike õlide mahutid. Koore eemaldamisel või muljumisel paiskuvad mahutitest õhku tillukesed eeterlike õlide piisakesed, mille koostisosad lenduvad. Tõsi, võrreldes paljude teiste tuntud tsitrusviljadega pole pomel lõhna vallas eriline tegija.

Värvunud kooreosale järgneb paks vatjasvalge kiht. Seda on viljas tõesti palju! Sageli on nii, et suur vili jääb pärast katvate kihtide eemaldamist oluliselt väiksemaks. Järelikult on kaalukaod pomeli puhastamisel vägagi arvestatavad!

Pomeli söödav osa on koondunud mahlakatesse, segmendikujulistesse viljalõikudesse. Viljaliha ise on kas kollakas, roosa või punakas. Viljaliha segmentaarseid lõike ümbritsevad katted on tihti nii sitked, et paljud inimesed neid ei söögi, eelistades pigem mahla väljapressimist.

Ka vilja segmentide vahel paikneb valkjas käsnjas ollus, mis tuleb enne söömist eemaldada.

Mida väärtuslikku viljaliha endas peidab?

Pomelipuude sortidel on küllaltki erinev biokeemiline koostis. Maailmas on levinud ligi paarkümmend pomelipuu sorti, mida piirkonniti kas rohkem või vähem kasvatatakse.

Pomeli toitaineterikkuse esmaseks märksõnaks on vedelikurikkus, mis põhineb vilja veeküllusel. Mahlakates viljades leidub vett kuni 94%, kuivaineterohkemates pomelites on vett oluliselt vähem, kõigest 85%.

Koguseliselt järgmisele kohale paigutuvad süsivesikud. Ka siin on sortide vahel märgatavad erinevused, sest süsivesikute hulk erinevates viljades jääb vahemikku 6–12%.

Tõsi, selle hulga sisse on arvestatud ka süsivesikulise päritoluga kiudained. Siit ka selgitus väidete kohta, miks vahel iseloomustatakse pomeli maitset märksõnaga magus, vahel aga hapu.

Magusamaitselistes viljades on vähe orgaanilisi happeid ning rohkelt suhkruid, hapukates viljades määravad maitset eeskätt orgaanilised happed suhkrute vähesuse taustal. Mõlemas nimetatud viljadest esineb ka maitset kujundavaid mõruaineid.

Valkude ja rasvade tasandil esinevad pomelid enam kui tagasihoidlikult, nende kahe põhitoitaine rühma sisaldus küünib pea kõigis viljades vaid poole protsendini.

Eeltoodust saab teha ka järeldusi pomeli viljaliha kalorsuse kohta. Söödava osa kalorsus ongi põhiliselt määratud vaid seeduvate süsivesikute hulgaga. Süsivesikurikastes viljades on kalorsusnäiduks ligi poolsada kilokalorit, kasina süsivesikulise sisalduse ja veerohkuse korral piirdub vastav näit vaid veerandsaja kilokaloriga.

Järeldus on ühene, pomeli viljaliha on suhteliselt lahja suutäis.

Pomelist rääkides ei saa tähelepanuta jätta ka mineraale ja mikrotoitaineid. Esimestest väärivad mainimist kaaliumi- ja fosforiühendid. Mikrotoitainetest leidub pomelites mainimisväärselt vaid vitamiini C. Üksikud B-rühma vitamiinid esinevad vaid jälgedena.

Ehkki pomelites leidub rauda, ei saa me seda vilja mitte mingil juhul inimesele arvestatavaks rauaallikaks pidada ja seda lausa kolmel põhjusel. Esiteks, raua üldsisaldus on liiga väike. Teiseks, paljud viljalihas leiduvad ühendid takistavad raua omandamist seedekulglast, ja kolmandaks, me ei söö pomeleid kuigi palju. Sama kehtib ka pomeli kaltsiumisisalduse kohta.

Milleks vilju kasutatakse?

Pomeli üheks eripäraks on omalaadne maitse, milles segunevad ühekorraga nii magus, mõru kui ka hapukas maitseaisting. Paljud inimesed leivad sarnasuse pomeli ja greibi maitses.

Ja sellel on kindel põhjus täiesti olemas, sest pomelipuu on greibipuu üheks arvatavaks esivanemaks. Pomeli päritolupiirkonnas kasutataksegi eeskätt värskeid vilju. Neid süüakse naturaalsel kujul, neist valmistatakse mahla või lisatakse salatitele.

Salateid omakorda saab pakkuda erinevate roogade lisandiks. Maailmas kasutatakse pomelisalatit eeskätt kalatoitude lisandina.

Enamik meil müüdavaid pomeleid tarbitakse toiduks töötlemata kujul. Naturaalses pomelis leiduvad mõruained on isutõstva toimega ja soodustavad ka seedeprotsesse.

Tööstuslikul otstarbel kasutatakse vilju eeskätt mahlade ja marmelaadide valmistamiseks, kuid mõlemal juhul lisatakse toodetele arvestatavas koguses suhkrut. Mõningatel juhtudel konserveeritakse ka pomelilõike suhkrusiirupis, kuid see säilitusviis pole eriti levinud.

Muudest viljaosadest kasutatakse kõige rohkem värvunud kooreosa eeterlike õlide saamise eesmärgil. Pomelipuude looduslikus kasvukohas leiavad rakendust ka nende õied (parfüümide tootmine) ja puit (käsitööesemete valmistamine).