Redis — kevadine köögivili oma aiast

On kevad ja loodus on säramas täies hiilguses. Olgu küll, et veel külmavõitu ja meie mõtlemist mööda ka hiline. Paraku pole kevad olnud aiapidajaid soosiv! Kuid kõigele vaatamata on aialapi omanikel kas peenras või kasvumajas kasvamas punapõskne redis.

Ehkki redis on müügil poes pea aastaringselt, ei jäta ükski teda oma aias kasvatamata. Milline maitse, värskus ja nauding oma kasvatatud redisest! Viimasel ajal on müügil ka valge redis, mis meenutab väliselt porgandit ja maitse mahedam.

Valge redise kahjuks ei räägi mitte üksnes värvus, vaid ka toiteväärtus. Veel enam, valge redis kooritakse, seega eemaldame koorealused vitamiinid. Valget redist Eestimaal üldiselt ei kasvatata, sest siinses kliimas kipub ta jääma mõrkjaks.

Redisekasvatus on soodsate ilmastiku tingimuste korral maailma lihtsamaid asju, kui vaid maas on piisavalt niiskust. Redise suurim vaenlane on kuivus ja kõva pinnas. Kõige paremad redised saadaksegi varase külvi puhul, kesksuvine palavus halvendab maitset ja kasvu (puituvad kasvueas). Kvaliteetse redise võime saada ka sügisese külviga, kui maa ei ole kannatanud põua all. Süüa tuleks teda palju just kevadel otse peenralt.

Muidugi kannatab ta ka nädalajagu hoidmist jahedas niiskes ruumis. Olen ise ka sügavkülmutanud riivitult karbis, kasutanud salatites, kotlettides, kohupiimakastmetes, vormiroogades nagu teisigi tooreid köögivilju. Tal ei tohiks lasta toatemperatuuril sulada, vaid panna külmunult toidusse nagu tilligi.

Mille poolest on redis kasulik

Redist tähtsustatakse kui varajast värsket köögivilja vitamiinide allikana. Redises on suht kõrge C-vitamiini sisaldus, kuid soodne on ka kaaliumi ja naatriumi suhe reguleerimaks organismi veemajandust. Muidugi on ka rikkalik valik teisi mineraalaineid, sh väga kasulikku rauda, seleeni ja joodi, kuid mitte eriti suurtes kogustes. Peale C-vitamiini on ka B-grupi ning P- ja K-vitamiine, koliini (vitamiinitaoline aine, soodustab maksa ainevahetust).

Redis sisaldab eeterlikke õlisid, kus just sinepiõli annab redisele veidi põletava, terava ja kirbe maitse. Eeterlikud õlid, parkained, kiudained, orgaanilised happed, pektiinid, fütontsiidid, ensüümid turgutavad seedetegevust ja puhastavad organismi kahjulikest jääkainetest. Kuna redises on ka väävliühendeid, siis redise söömine korrastab ainevahetust ning väldib ka maksa rasvumist. Redises on piisavalt inuliini (liitsuhkur, mis hüdrolüüsil muutub puuviljasuhkruks), mistõttu on ta vajalik suhkruhaigetele. Et redis on aedrõika teisend, siis kirjanduses käsitletakse tihti neid koos. Erinevusi eriliikidel on, mis kajastub eeskätt vitamiinide ja mineraalainete sisalduses. Nii loetakse mustrõigast võrreldes redisega suuremaks mineraalainete allikaks, redist aga rohkemaks vitamiinide poolest.

Redise soodne toime organismile

Redisel on tugev mikroobide vastane toime ning võime tugevdada immuunsüsteemi, parandada raskesti paranevaid haavu, suurendada uriini eritust, lõhustada põiekive, stimuleerida maksa- ning maotegevust, hoida korras seedesüsteemi, ravida põletikke, eemaldada üleliigset kolesterooli. Temas esinevad toimeained mõjutavad ka vähki pidurdavalt ja rakusüsteemi taastavalt. Rahvameditsiin soovitab paljude haiguste korral juua redisemahla (kindlasti lahjendatult 1:1), eelkõige hingamisteede põletike korral ning neerude ja maksa talitluse tõhustamiseks. Mahl meega on kiire ja tõhus ravim külmetushaiguste korral, eeskätt kuiva ja kinnise köha korral. Vähi ravis peaks küll igapäevases toidus olema toorsalat ja kindlasti mahl lahjendatult. Maksa talitluse korrastamiseks on kasulik juua redise-peedimahla meega.

Soovitatav on süüa redist ka veresoonte lupjumise ja kõrge vere kolesteroolisisalduse korral. Verevaesuse ravis on soovitatav redisemahlale lisada porgandi-, peedi- või õunamahla.

Rahvameditsiin soovitab liigesepõletike, reuma ja närvipõletiku korral teha isegi pudrutaolise massiga kompressi (kasutada võib vananevat redist ja lehti) ja samas juua redisemahla. Need, kes kannatavad nahahaiguste all, võiks mahlaga tupsutada nahka või rasvase vinnilise naha korral teha pudrutaolise massiga kompressi. Redise söömisega peavad ettevaatlikud olema need, kes põevad kroonilist gastriiti, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandit, kannatavad mao kõrghappesuse, neeru- ja jämesoolepõletiku käes (va kivitõbi).

Redist toiduks igat moodi

Kõige parem on redist kasutada toorena nii võileiva katteks kui ka salatina. Siinjuures sobib redist riivituna kasutada võileiva katteks koos teiste toiduainetega segatult — kohupiimaga, toorjuustuga, majoneesiga, keedetud peenestatud munaga, sulatatud juustuga jne. Selliseid segusid võib edukalt kasutada ka võileivatortide vahekihtides. Ka toorsalatis võib redist kombineerida teiste köögiviljadega, nagu hapukurk, sibul (eriti roheline), küüslauk, keedupeet, porgand, õun. Salatitele sobivad peale hapukoorekastme ka majonees- ja õli-äädikakastmed.

Kuid peale toorelt kasutamise on redist võimalik ka kuumtöödelda, kus maitse tunduvalt maheneb. Edukalt võib lisada peenestatult hakk-kotlettidesse, püreesuppidesse, vormiroogadesse. Ka noori lehti saab kasutada nii suppides kui ka vormiroogades.